Minu esimene päev noortelaagri juhendajana!

Minu järgmine väljakutse ja võimalus algab täna. Tallinna Lennujaam - Venevere.

Täna alustan HeadEst keelelaagri võlurina.... juhendajana, vastutajana.

Mina ja noored ja keel ja uus õppimine, areng.

Kuidas see kõik algas?

Ühel kenal päeval jagas FB mulle infot, et Epp Adler otsib oma maailma parimasse keelelaagrisse juhendajaid. Kuna tean Eppu juba... ammu ja olen oma lapsele soovitanud Epu laagrisse kandideerida, siis kõnetas mind see võimalus kohe. Miks? 

Epp on eluterve vaatega inimene. Elu Võimaldaja. Usaldan Eppu, tema vaade Elule on midagi, mida peab ise kogema. Olen temalt palju õppinud ja arenenud. 

Seega, kirjutasin Epule kirja, sooviga saada laagrisse ja teha oma suvi huvitavaks. Minu vanuse tõttu ei oleks ma laagrisse muul viisil, osalejana, saanud.😉

Minu ooteaeg oli pikk, nagu ikka, aga ikkagi lootsin. Vastus Epult tuli, eitav. ....

Leppisin sellega, ma vist väga teist vastust ei lootnudki ja suuri emotsioone ma läbi ei elanud. Mõtlesin edasi, mida oma suvega teha. 

Aga. Ühel toredal juunikuu päeval sain Epult kirja küsimusega, kas mind paelub endiselt laagri juhendaja rolli väljakutse. 

Ups... Ja minu vastus oli loomulikult jaatav, teadmata lõpuni mida see tähendab. Tunnistasin, et astun sellega suure sammu oma mugavusest välja aga olen valmis panustama, mida oskan ja saan.

Ja siin ma nüüd olen. Kuulanud ja lugenud läbi kõik laagri juhendid, reeglid, nimekirjad jms. 

Olen valmis looma, koos teiste toredate noortega, võlumaailma Veneveres.

Jälgige meid Fb ja http://WWW.HEADEST.EE/

https://sakala.postimees.ee/7294929/epp-adler-elu-voimaldaja

Ohvriabi vabatahtlike infokiri, juuli 2021. (väljavõte) Saame tuttavaks

Kairit Lindmäe

Vaimse tervise nõustamise vabatahtlik alates 2020 kevadest

Elukutse: hariduselt sotsiaaltöötaja, praegu ettevõtja, iseenda tööandja, eelkõige sotsiaalvaldkonna ekspert, mentor, koolitaja ning vaimse tervise, kriisi- ja kogemusnõustaja. Kuressaare Haigla rehabilitatsiooni meeskonnas olen kogemusnõustaja ja koostööpartner Töötukassale.

Vaimse tervise nõustamise vabatahtlikuks tõi mind soov teisi toetada, see on mulle olnud alati oluline. Ilmselt sellest ka minu eriala valik. Aastatega on tulnud juurde soov omandatud teadmisi ja oskusi jagada neile, kes seda väärtustavad.

Vaimne tervis oli mulle tähtis juba enne koroonakriisi, aga siis räägiti sellest vähe ja teema oli pigem tabu kui normaalsus. 2020. aasta kevadel kestnud kriisis nägin, et inimesed vajavad reaalselt tuge ja nad on valmis ka abi küsima ning vastu võtma. Olime valmis looma Saaremaale oma kriisiabitelefoni, aga see jäi loomata, kuna mina sattusin kriisikoldesse 2,5 kuuks kriisikodu juhtima.

Minu soov oli kriisis panustada ja aidata inimesi, kuna leidsin, et mul on selleks ressurssi. 

Vaimne tervis on mulle omalegi oluline teema ja ma näen, et inimesed vajavad abi oma vaimse maailmaga tegelemisel ja see innustab mind suunama, aitama teisi, kes on selleks valmis. Olen kui teejuht keerulisel kaardil. Sageli ei ole vaja teha nõustamist, vaid piisab sellestki, et tavalises vestluses inimest suunata ja anda teist vaadet.

Tänu nõustamistele olen ise väga palju arenenud, saanud hulga väärtuslikke kogemusi ja teadmisi. Ma loen ja õpin juurde väga palju ja selle rakendamine ning toimimise nägemine innustab edasi tegutsema. Ma naudin nõustamistööd. Kõik kohtumised on rasked, aga annavad mingit seletamatut jõudu ja head enesetunnet. Olen väga palju õppinud enda ja teiste inimeste kohta. Paljud põhjus-tagajärg seosed saanud lahti mõtestada. Teiste inimeste tunnetamine ja märkamine ja mõistmine on need, mida mina olen õppinud ja oma edaspidises töös ning igapäevaelus kasutan.

Minu suurim eduelamus on see, kui klient on rahul ja annab positiivset tagasisidet. Soovib veel ja veel kohtuda, et saada toetust või annab teada, et nüüd on ta valmis üksi edasi liikuma. See, kui algul tundunud keeruline olukord saab märkamatult lahenduse. Eduelamus pean veel seda, kui klient saadab meili ja tänab vestluse eest ning kirjeldab, kuidas meie kohtumine teda aitas, kuidas jagatud teadmised, eneseabivõtted teda mõjutasid ning kuidas ta on endaga leppinud.

Minu soovitus uutele/teistele nõustajatele – olen kogenud, et väga paljud inimesed soovivad teisi aidata, päästa, suunata ja muuta. Kuidas kõik teised teevad midagi valesti. See on normaalne tunnetus - keegi ei ole meiega sarnane, aga tahame, et teised käituksid nii nagu meie soovime. Oluline on meeles hoida, et me ei saa kedagi muuta. Keegi ei pea oleme minu sarnane, ka siis mitte, kui meile tundub, et teine inimene võiks teha midagi teisiti ja ta ise räägib, et soovib muutuda. Peame õppima erinevusi aktsepteerima.Nõustajana on oluline tunnetada, millal on teine inimene muutusteks päriselt, lõpuni, ise valmis. Alles siis tekib nõustajal võimalus suunata ja midagi ära teha. Veel on nõustajal oluline õppida ennast hoidma, maha laadima, nõustamisprotsessist välja tulema. Selleks tuleb ise leida, mis endale sobib. Mina tahan peale nõustamist ennast füüsiliselt liigutada, maha raputada kogu protsessi ja mitte millelegi mõelda.

Kui ma oleksin raamatutegelane? Väga keeruline küsimus, pigem olen segu erinevatest tegelastest. Tahaksin olla väike My - enesekindel ja iseseisev, kes ei karda kedagi ega midagi. Aga pigem olen rändurist Nuuskmõmmik, filosoof ja enda väärtustaja, kellele väline maailm ei ole oluline. Minus on Muumitrolli seiklushimu ja lapsikust, ise kõike proovida, Muumipapa kohusetunnet ja vastutuse hoidmist. Muumimammalt tema pehmust, kes võtab vastutuse teiste hädade eest endale. Mind juhivad Väikese Printsi sõnad: „Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled“

Kui mul oleks supervõime, siis muudaksin inimeste mõttemustreid, et nad leiaksid üles enda väärtustamise oskuse. Enamikel inimestel on enesehinnanguga probleeme, ennast ei osata väärtustada ja saadakse sageli haiget kaaslaste väljaütlemistest. Vaja on ära õppida, kuidas reageerida teiste ütlemistele nii, et nad ei teeks haiget, vaid peegeldused oleksid väärtuslik tagasiside käitumisele.

Üks südantsoojendav muusikapala? Muusika oleneb meeleolust. Mulle meeldib kuulata Jaan Tätte sõnumiga laule, Enyat. Aga tiivad annab mulle Justamendi lugu „Tahan lennata“.

Üks mõtlema panev raamat/artikkel? Häid raamatuid on palju, igas raamatus on oma mõte. Vahel on hea riiulist võtta mõni  mõtteteradega, tsitaadiga või metafooridega raamat. Nendes on alati sügav sõnum, mis on öeldud väga konstruktiivselt, vahel pikemalt, vahel lühemalt. Nt „Ajatud lood“, „Kuldsed lood“, nendest leiab alati mõne loo või lause, mis paneb mõtted liikuma. Või raamatud sarjast „Tuhat teed ...“

Üks huvitav podcast/ted talk? Kuulan väga erinevaid podcaste, aga välja tooksin Epp Adleri. Mulle meeldib tema sõnum „Endaks saamine on elutöö“, „Mina olen kõige olulisem“.

Elu mõte?

Küsimus paljude peas aeg ajalt …..Mis on Elu mõte. Miks meid on siia ümmarguse muna peale pandud… mõnda kannatama ja mõnda nautima.

Googeldamise tulemus tänapäeva virtuaalsest teatmeteosest  Vikipeediast: Elu mõte on inimese elu kogetav objektiivne väärtus Elu mõte. Põnev lugemine, soovitan.

On inimesi kes ei vaeva ennast küsimusega „Mis on Elu mõte?“  Aga teiste jaoks on see oluline. Neil on raske, nad kannatavad, nende elu on väärtusetu, tume ja tulevikuta. Pea keerlevad küsimused Miks? Milleks?

Vastuseid küsimustele ei anna meile mitte keegi. Need vastused on meie sees. Küsimused saame esitada vaid endale. Sest mina tunnen ennast kõige paremini. Oi kuidas sooviks, et keegi teine lahendaks keerulised olukorrad ja vastaks minu küsimustele ja kõik oleks korras. Keegi teine aga mitte mina. Keegi teine vastutaks. Aga me pole ju rahul keelegi teise vastusega. Need vastused ei ole minu vastused.  Kui minu Elu mõte on surra õnnelikuna – ei ole see kellegi teise Elu mõte.

Teised inimesed on meile olulised, et nendega koos arutada ja rääkida Elu mõtte üle ja nii saame vastuse enda seest ka kätte. Elu mõte on kõikidel erinev ja see on normaalne, me oleme kõik erinevad ja tahamegi olla erinevad. Aga kui küsimusi esitame, soovime, et keegi teine vastaks meile nii nagu meie soovime. Vastuolu mida me ei teadvusta endale. Küsime – Sina vasta aga vastuse ei sobi meile, see ei ole minu vastus, kuna Sina ei tunne mind. Ja ei saagi tunda, sest Sina ei ole minu elu elanud, minu kehas ja vaimus olnud.

Me oleme kõikide teiste inimeste jaoks erinev inimene. Kui palute teistel ennast iseloomustada siis nad kõik räägivad teie kohta erinevaid asju - nad kõik on märganud teis erinevaid külgi.

Johari aken. Käitumisteadlased Joseph Lufth ja Harry Ingman lõid 1955. aastal tehnika, mis aitab inimestel paremini mõista oma suhet iseenda ja teistega: avatud ala (iseendale ja teistele teada), varjatud ala (iseendale teada, teiste eest varjatud), pime ala (ümberolijaile teada, endale mitte), tundmatu ala (tundmatu endale ja ka teistele)

Kuidas siis saada teada, mis on minu Elu mõte.

Võta see aeg, aeg olla päriselt iseendaga ja mõtle, tunneta mis on Sinu unistus, eesmärk, visioon. Ilus ja hea unistus. Mida Sa soovid näha, vaadates tagasi oma elule oma kirstu serval. Mille üle Sa soovid olla siis uhke, õnnelik, tänulik….   

Julge olla iseenda tuleviku mõtetega. Julge ja õpi ära kõrvale lükkama oma negatiivseid ja minevikku kahetsevad mõtted, mis peas pidevalt ründavad. See pole lihtne, aga see on Sinu valik? Vaid Sina saad valid oma mõtteid. Vaid Sina saad vastata küsimusele „Mis on minu Elu mõte?“

 

Elu mõte on kuu. /Sulev Oll/

 

Elu mõte on taevas
töö mõte on vaevas

 

Sammu mõte on tees
kala mõte on vees

 

Ruumi mõte on laes
metsa mõte on saes

 

Ruumi mõte on laes
metsa mõte on saes

 

Sõna mõte on suus
ihu mõtteks on pluus

 

Öö mõte on kuus

vaid sinu mõte
on muus.

Loe, kuidas vabaneda vägivallast suhtes.

 Minu kätte sattus üks tore artikkel, mida soovitan lugeda kõikidel. Artikkel räägib eelkõige ISEENDA väärtustamisest. Sellest, mis on elu alus.

Kristina Herodes «Teen sinuga, mis tahan, mul on see õigus!» Postimees 08.05.2021 (https://www.postimees.ee/7242893/teen-sinuga-mis-tahan-mul-on-see-oigus)

Selles artiklis on nii palju tarkust, valusaid tõdemusi ja taipamisi, millest olen ka varem kirjutanud, rääkinud ja isiklikult jõudnud.

 Vägivallatseja on ka ohver – iseenda vägivalla ohver, iseenda seletamatute agressiivsete tunnete ohver, „Ta kogeb sarnaselt ohvrile stressi, ärevust, depressiooni, madalat enesehinnangut ja tervisemuresid“.

Raivo Johanson: «Ma annan võtme vägivaldse käitumise mõistmiseks: kõike, mida ta väljendab ja elab välja partneri suhtes, tunneb ta tegelikult enda vastu. Kui ta on vihane, on see viha enda vastu. Kui ta hirmutab, tunneb ta ise hirmu. Kui ta süüdistab, tunneb ta end süüdi. Kui ta sind madaldab, tunneb ta ise end väärtusetuna. Ebapiisavuse tunne on meeste kõige hullem epideemia!»

 Parima kaitse on rünnak. Vägivallatseja on ründav, kuna temal on endaga probleeme. Võrdluseks - väike koer on ka agressiivne, kuna tal on hirm, suur koer on rahulik ja ründab vaid siis, kui on tõsine põhjus. Sarnane olukord vägivallatsejaga. Vägivallatseja ei saa oma tunnetest aru, ei oska oma sees tekkivaid emotsioone lahti seletada, nendega toime tulla. Teadlikus iseendast puudub.  Tekib soov, et keegi teine vastutaks minu tunnete eest. „Sina ajasid  minu vihaseks.“ „Sinu pärast olengi vägivaldne“. „Vägivallatseja ajus töötavad ennastõigustavad mustrid, mis moonutavad reaalsust ja pehmendavad tegu.“ See on tema normaalsus. Ta ei oska oma emotsioone teisti väljendada. Nad ei tea, ega märka, et nende endi sees on haavad. Nad ei oska ega julge ennast väljendada, kuna enesehinnang on väga madal  ja nii korjavadki vägivallatsejad endasse negatiivseid emotsioone, mida ohvri peale välja valda.

 Ja teisalt kui ohver laseb enda kallal vägivallatseda, on madala enesehinnanguga ja paneb ennast sõltuma vägivallatsejast, siis ta kaotab ennast ja laseb enda kallal vägivallatseda. „Ohvril on samuti oma õppetunnid. Tema ülesanne on õppida armastama, usaldama ja väärtustama iseennast. Jääda endale kindlaks, seada oma piirid ja mitte lubada endaga vägivallatseda. Punkt.“

 Tõdemus artiklist: „Nii, et mõneti on kokkupuude vägivallaga elu kingitus: valus, kuid tõhus võimalus ennast paremini tundma õppida.“

 Karm aga nii on. Elu õpetab igaühte just nii, nagu tema selle õppetüki selgeks peab saama. Nagu koolis. Jääd istuma ja kordad sedasama klassi veelkord, seni kuni selgeks saad, siis saad järgmisesse edasi. Või arvutimängus – saad edasi järgmisele tasemel, kui eelmise oled läbi teinud. Kui ohver ei hakka iseennast armastama ja väärtustama, siis ta jääbki valima vägivaldseid suhteid. Ohver ei ole edasi liikunud, ise taastunud, kui ta elab veel minevikus. Kui ta meenutab pidevalt vägivaldset suhet, räägib sellest ka aastaid-aastaid hiljem. Ohver, kes suudab õppetunnid selgeks saada, õpib iseennast armastama, usaldama ja väärtustama, liigub elus edasi uutesse suhetesse, on eluterve ja ei otsi teiste pidevat tunnustus ja tuge.

Kõik mida sa väärtustad, kasvab.

Usalda, armasta ja väärtusta ISEENAST. Kui see ära õppida, kaob ka vägivald, sa ei ole enam allutatav. Sina oled väärtuslik just sellisena nagu oled ja just siin ja praegu.

Enesehinnang

Kõige alus on enesehinnang. Enesehinnang – enda aktsepteerimine, leppimine endaga. Sageli madal enesehinnang, see kuvab välja väga paljudest ja väga paljudega rääkides/nõustades jõuame selleni, et inimene ei aktsepteeri iseennast sellisena nagu ta on. Madal enesehinnang – ma ei ole piisav, pean pidevalt puutuma, olema kellegi teise meelejärgi, vastame kellegi teise ootustele. Sest teist muuta ei saa.

Madal enesehinnang tekitab ka viha, viha enda ja teiste vastu. Märkamatu rahulolematus teiste ja endaga, viha ja teiste vastu. Miks tekib viha? Viha tekib siis kui inimene ei suuda ennast väljendada, kui teised meie ümber ei mõista meid, ei tee nii nagu meie soovisime, arvasime, ette kujutasime. Kui inimesel on madal enesehinnang võtab ta iga tagasilööki, kui teda ei mõisteta, isiklikult. Madala enesehinnanguga inimene ei näe teiste peegeldus võimalustena, tagasisidena. Nad on harjunud, et keegi ei ole nendega kunagi rahul ja enda seisukoha eest peab palju võitlema.

 Kui realistlik on üldse hinnang iseendale?

 Meil kõikidel on oma minevik, oma unikaalse kogemuse, teadmiste ja oskustega. Personaalne seljakott, millest me vajalikul hetkel võtame välja reaktsiooni ärritajale. Kui keegi meile midagi ütleb, teeb vms, tekib meis automaatselt kontakt meie minevikuga ja reageerime selliselt, kui me seda meie minevik teha laseb.

 Näiteks, kui meie seljakotis on teadmine, et naise ja mehe kohtumine on tähendusega armastussuhe, siis tekitab meie elukaaslase kohtumine teise sugupoolega sama paralleeli. Tekib armukadedus ja sellele vastav reaktsioon. Kui meie seljakotis on teadmine, et naine ja mees saavad olla sõbrad ja tuttava ja töökaslased, millele ei järgne armusuhet, siis tekib meie seljakotist paralleel ja aktsepteerimine, usaldus.

 Me teeme endale psühholoogilised haavad ise. Oma madala enesehinnanguga. Keegi teine seda teha ei saa. Keegi teine ei saa meid välja vihastada, meid ärritada jne. Me teeme seda ise, oma mineviku kogemuse pealt. Selle mida me seljakotist välja võtame. Igaühe võimalus on oma seljakoti kogemusi muuta, kui selleks on soovi ja tahtmist. Seda saab teha siis kui hakkame märkama oma reaktsioone, küsima endalt, miks ma reageerin nii. Mis on see, mis minus käivitas näiteks vihatunde. Igaüks on iseenda ekspert, vastused on iseenda sees. Peab olema soovi, tahtmist oma mõtteid märgata ja kontrollida.

 Pole vaja otsida põhjuseid, miks ma käitud või mõtlen nii või nii. Minevikku ei muuda. Kõik on andnud minevikus endast parima, mida nad sel hetkel oskasid. Andesta neile. Ka Sina annad endast parima, mida oskad. Pole vaja jääda mineviku ohvriks.

Seega oluline on leppida iseendaga. Sina oled unikaalne ja see on OK.

Tahad olla õnnelik, siis lihtsalt ole! Nii lihtne see ongi.

Pane omale kirja need asjad, tegevused, milles oled Sina kõige parem enda hinnangul.

Mida Sa oled teinud hästi.

Leia päevast 5 positiivset asja, mida tegid, mida põhjustasid. 

Märka iseennast. Sina oled väärtuslik. Lepi endaga, sõlmi endaga rahu!

Vaimne tervis

Soovitan lugeda Vaimse tervise rohelist raamatut, (vaimse_tervise_roheline_raamat_0.pdf (sm.ee)) mis sai 22.04.2021 Vabariigi Valitsuse heakskiidu.

Väga suur töö on ära tehtud vaimsele tervisel tähelepanu pööramiseks. Palju väärtuslikke vaatenurki, konkreetseid soovitusi erinevatele sihtrümadele.

Kas roosa unistus või ikkagi kunagi ka reaalsus? Dokumendis on kokku 105+41 tegevust!

„Käesolev dokument on esimene samm, et kirjeldada praegust killustunud vaimse tervise teenuste korraldust. Dokumendi koostamise käigus on välja selgitatud esimesed võimalikud lahendusettepanekud ja suunised ning nende läbirääkimiste ja täpsustamisega jätkatakse edaspidistes aruteludes, kaasates kõiki seotud osapooli. Konkreetsed mõõdetavad tegevused ja ressursid nende elluviimiseks ootavad kirjeldamist jätkutegevustes ja -dokumentides. /lk 68/ 

Tahan loota, et see on tõsiselt võetav töödokument, millele järgnevad ka konkreetsed sammud ja ta ei jää taaskord tubli töögrupi panusena ajalukku.

Jah, ma tean, et osa tegevusi on juba töös aga teha on ka veel väga palju. Eelkõige näen vajadust kaardistada olemasolev ressurss ja koostöövõimalused. Nagu ka dokumendis on tõdetud, et „vajalik on analüüsida teenuste eripärasid, jagunemist ja tulemuslikkust, et vältida üleliigseid kulutusi ja teenuste kattumist.“  

Mul on heameel, et ka kogemusnõustamine saab dokumendis kajastust, kui tõenduspõhine nõustamine. Kogemusnõustaja kaasamine on üks võimalus lühendada tippspetsialistide järjekordi. „Mitmed uuringud eri valdkondades toovad tõenduspõhiselt esile kogemusnõustajate kaasamise tulemuslikkuse, näiteks selle, et see pakub sotsiaalset tuge, kogemuslikke teadmisi ja informatsiooni, sotsiaalse õppimise ja võrdluse võimalust. Kogemusnõustamise teenuse osutamisega soodustatakse keerulisse elusituatsiooni sattunud inimeste ja nende lähedaste omavahelist suhtlemist, kriisisituatsiooni leevendamist ning aidatakse kaasa samalaadse kogemusega inimeste tugivõrgustike loomisele.“/lk 57/

 „Esmased abistajad väljaspool tervishoiusüsteemi on kogukonna tasandil teenuseid osutavad ja sekkumisi pakkuvad eri elukutsete esindajad. Nende hulka kuuluvad näiteks sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad, sotsiaal- ja eripedagoogid, ohvriabi spetsialistid, tugiisikud, kogemusnõustajad, tegevusjuhendajad, noorsoo- ja piirkonnapolitseinikud, kaplanid jpt.“ /lk 60/

Kas me oleme kõik vaimselt terved? Googeldades tuleb erinevaid vastuseid….

Milline on hea vaimne tervis?  Vaimne tervis | Terviseinfo

Vaimselt tervel inimesel on olemas oskus kohaneda erinevate muudatustega ja leida parim igast situatsioonist, kuhu ta on sattunud.

 Hea vaimse tervise tunnused on:

• võime inimestega suhelda, teistest hoolimine ja armastus;
• võime ja soov vastastikusteks suheteks ja isiklike tunnete väljendamiseks;
• võime õppida, töötada, osaleda sotsiaalses elus ja taotleda edu;
• pingutamine raskuste ületamiseks, oma ärevuse piisav valitsemine, kaotuste talumine ja valmisolek elumuutusteks;
• reaalsustaju, mille abil osatakse oma mõttemaailma ja välise tegelikkuse vahel vahet teha ka rasketes olukordades ja stressi korral;
• sotsiaalne iseseisvus ja hästi arenenud identiteet (oma mina ja järjepidevuse tunne, st kes ma olen ja kuhu lähen);
• individuaalne loovus;
• psüühiline paindlikkus, võime kaitsta end kahjulike tegurite eest ka rasketes tingimustes.

Võti positiivse vaimse tervise juurde on aktiivne tegelemine kriiside, stressi ja raskustega, mis igaühel elus ette võivad tulla.

Mis on vaimne tervis? | enesetunne.ee

Vaimne tervis on see, kuidas inimene mõtleb, tunneb ning ümbritseva maailmaga suhestub. Seega mõjutab vaimne tervis seda, kuidas me iseend, teisi ja ümbritsevat keskkonda kogeme – kuidas me eluga toime tuleme. See mõjutab meie toimetulekut stressiga, otsustusprotsesse ning suhteid teiste inimestega.

Head vaimset tervist võib mõista kui heaolu. See on taju, mõtlemine ja suhtlemine viisil, mis aitab elust rõõmu tunda ja keeruliste olukordadega toime tulla. Hea vaimse tervisega inimene tuleb toime elu ootamatustega ning leiab igast olukorrast midagi head. Hea vaimse tervisega inimene ei lasku liigsetesse enesesüüdistustesse ega oota eelseisvatest sündmustest halvimat. Lihtsustatult võib öelda, et hea vaimse tervisega inimene ei tekita endale ülearust muret ega stressi.

Hea vaimse tervise tunnused:

Hea vaimne tervis ei tähenda seda, et me ei koge kunagi kurbust, muret, viha või lootusetust. Me kogeme kõik erinevaid tundeid – vahel on need positiivsed, vahel negatiivsed. Ühest konkreetsest tundest olulisem on see, kuivõrd rahulolev oleme iseendaga ja eluga üldiselt, milline meeleolu on meie elus valdav, kuivõrd aktiivsed ja sotsiaalsed me oleme, mil määral jäävad meie elu häirima konfliktid, ebaõnnestumised või kellegi mõtlematud sõnad.

Nagu kehaline tervis, on ka vaimne tervis tähtis kogu elu vältel. Võti parema vaimse tervise juurde on aktiivne tegelemine sellega, mis meie elus lisapingeid või raskusi tekitab – olgu selleks siis meie enda mõtted, stressiga toimetulek, sotsiaalne lävimine vms. 

Võimalus ennast testida. Vaimse tervise testid - Peaasi.ee

:-) Eneseteadvus, iseendast teadlik olemine = vaimne tervis.

Mis on nõustamise võti?

Mis on see, mis võõra inimesega vesteldes käivitub ja me saame nõustajalt tuge, et edasi minna.

Peegeldamine, enda mõtete tagasi põrgatamine teiste sõnadega. Vaatenurga muutmine, mida ise teha on keeruline.

Minu jaoks on oluline anda nõustamisprotsessis inimesele „tiivad“, tema enda „tiivad“ ja ta „lendama“ õpetada.  Mõnel juhul võtab see aega 2 korda, mõnel juhul 10 ja mõnel juhul 20 korda. Oleneb kuivõrd on inimene valmis kaasa tulema ja oma probleemi enda joaks sõnastanud. Oluline, et inimene oskab ka peale meie kohtumiste lõppu iseseisvalt toime tulla, oma „tiibu“ kasutada. Igaüks on oma elu ekspert, oma füüsilise keha ja vaimu ekspert. Igaüks teab ise, mis tead on varem aidanud, mis on toiminud ja kuidas. Minu roll on vaid panna inimene mõtlema, arutlema ja tagasi vaatama. Mina saan peegeldada inimesele tema enda maailma tagasi. Mina saan keerata peeglit, et inimene tajuks ka teisi nurki, alt ja ülevalt. Nii saabki inimene nõustamisprotsessis tead oma kohta erinevaid asju, millised on tema „tiivad“ ja kuidas need võiks teda „kanda“ parimal viisil.

Nõustamisest võib jääda inimesele mulje, et nõustaja teda ei aidanudki, kuna ei antud konkreetseid juhiseid ja töölehti, ei teinud terveks. Räägiti ainult nõustatava elust. Nii ongi. Mitte keegi ei saa anda juhiseid ja töölehti, kuidas me peame oma elu elame. Sünni hetkel ei anta meile kaasa Elu kasutusjuhendit.  Me saame oma „tiivad“ ise omale luua ja lendama peame ka ise.

Minu roll nõustajana on suunata inimest ise OMA mõtteid mõtlema, teadvustama, leidma ise lahendusi, läbi oma loo rääkimise. Suunan inimest mõtlema teisti, et ta näeks oma võimalusi.

Miks?

Kui me tahame, et midagi muutuks, kui me seda päriselt tahame, siis see mida me siiani oleme teinud ei aita meid enam edasi. Vead jäävad korduma.

Seega kui sinus on tõsine soov, midagi muuta ja teha ka päriselt midagi teisti, siis see on Sinu otsus ja Sinu valik, kas sa seda ka teed. Keegi teine seda sinu eest teha ei saa. Mitte üski  nõustaja, ükskõik mis nimetusega spetsialist.

Minu koroona aastapäev

 Aasta tagasi nautisin mina imelist päikselist hommikut kohvi ja iseendaga.  Maailm oli lukus. Segadus ja teadmatus, keegi kusagil tegutses ja otsustas. Kaasaegne sõda? Mina olin sellest kõigest eemal ja olin sellega väga rahul. Eesliinile appi mina ei tõtanud, kuna kuulun riskigruppi. Olin valmis panustama kaugelt, kodust ja turvaliselt endale ja perele. Nägin vajadust käivitada Saaremaa inimestele kriisitelefon ja olin valmis sellega tegelema, pakkuma telefoninõustamist. Kirjutasin tol hommikul, et „Elu hoiab mind. Ma ei pea olema selle kriisi sees…“

15.03 olin saanud oma teadliku elu kõige õõvastavama kogemuse. Saaremaa oli just lukku pandud. Teel Pärnust Virtsu keerutasin peas mõtteid, kas minna saarele või jääda mandrile. Kui kauaks on Saaremaa lukus. Mis saab edasi? Millal? Enne pileti ostmist küsisid minult kaks laigulistes riietes ja maskidega meest,  kas ma tean, et Saaremaa on lukus ja kui sinna lähen siis tagasi ei saa. Ei olnud hea tunne…. Ühe otsa pilet teadmatusse.

Ja nii ma siis istusin viimasel märtsikuu päeval kodus ja nautisin iseendaga olemist. Seni, kuni tuli kõne Marililt, mis viis minu kaine mõistuse. Marili küsis, kas ma olen valmis võtma üle kriiskodu juhtimise, kuna Südamekodu juhataja Piret on viirusesse haigestunud ja ei saa hooldekodu juhtida.  Ka Südamekodu kliendid ja töötajad olid selleks ajaks suures osas haigestunud. Südamekodusse tehti vallaga koostöös kriiskodu. Miski minus käivitus ja minu vastus oli jah. Miks? Kui teaks. Olen sellele palju mõelnud ja saanud iseendas ka mingeid vastuseid.

Ütlesin jah, teadmata mida see tähendab. Mida minult oodatakse. Kui seda sel hetkel keegi üldse teadiski. Kui olin kõne lõpetanud oli pea täis mõtteid. Mis mind ees ootab ja kuidas organiseerida ümber kõik oma senised plaanid. Arvasin, et teen tööd  kodukontorist ja kõik on korraldatud. Mõistus genereeris plaane ja lahendusi.

Peale lõunat käisin kriiskodus, Upal, olukorda vaatamas ja üle võtmas. Mulle näidati töötajaid, kes teavad mida tuleb teha ja kes mind abistavad. Kus on vajalikud vahendid ja kuhu hakkavad tulema inimesed haiglast. Ruumid, maja, inimesed…. Segadus, ülipalju infot. Ma ei saanud mitte midagi aru. Aga seda ma sain aru, et mingit kodukontorit ja kaugelt delegeerimist ei ole.

1.04 hommik, naljapäev, mis 2020 aastal ei olnud naljakas. Olin veetnud unetu öö, mõeldes, kuidas  öelda, et seda mina ei tee. Ma ei võta kriiskodu juhtimist omale. See on mulle ulme. Kuidas ma seda Marilile ütlen. Aga ma olin võtnud vastutuse ja ma ei lubanud endale alla anda. Õppetund, kogemus.  Õppida ütlema „ei“. Ajasin selja sirgu ja läksin vastu oma saatusele. Sõitsin Upale, teadamatuse. Ja siis ei olnud enam aega mõelda, tuli tegutseda. Nii nagu tol hetkel oli kõige parem teadmine.

Sel hommikul algas minu elu seni üks tõsisemaid karastusi. Aga see on mulle kaasa toonud ka väga palju positiivseid hetki, mille eest ma olen tänulik. Endasse vaatamisi ja analüüsimist, uusi teadmisi, taipamisi ja oskuseid, kogemusi. Super toredaid inimesi minu ümber. Kõike seda ma ei oleks saanud ilma kriiskoduta.

Ma hindan kõrgelt kogu seda meeskonda, väljast ja seestpoolt maja, kes minuga koos selles karussellis keerles ja kõike seda talusid ning ise vaimselt terveks jäid. Lõpuni. Ilma nende inimesteta ei oleks kriiskodu toiminud, sest hooldekodu töötajatest oli kohal vaid üks. Margit, kes andis endast igale hetkel kõik mida tema suutis. Toimetasime võõras majas, võõraste inimestega ja teadmatu vaenlasega võideldes.

Kirjutada ja rääkida oleks palju. 56 päeva kriiskodus + karantiinimaja, olenemata nädalapäevast ja kellaajast. Öösel ja emadepäeval. Kahjuks ei olnud mul aega kõike vahetult üles kirjutada. Algul proovisin panna kirja märksõnu aga siis kadus ka see aeg.  Seetõttu pean leppima mälestustega mis pähe mahuvad. Sellest võiks kirjutada raamatu, selline mõte tiirles ka minu peas. Raamatut ei ole aga jooksvalt kajastati ajakirjanduses kriiskodu tegemisi üle Eesti, isegi Soome raadios.

Emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid, sellest ajast jagada jaguks veel ja veel.  Ei hakka siia kirjeldama kriiskodus toimunut, seda kõike on väga palju. Olen alati valmis rääkima.

Miks ma seda kõike teiega jagan. Kogemus, minu kogemus. Iseenda tundma õppimine. Iseenda tajumine. Kohustused, ajaplaneerimine, vaimne tervis.

Kogu selles kriiskodu karussellis olid mul ka muud kohustused – koolitused, mis olid vaja lõpetada, Sotsiaaltöötaja kutseeksam, töö naiste tugikeskuses, pere. Tegin ära. Ja ootasin aega, et minna metsa ja olla taas omatte, mitte suhelda. Suhelda tuli ülipalju - telefonikõned, sõnumid, kirjad, töötajad, hoolealused, ja seda vahel kõike korraga, sest aega ei olnud. Kõikidel oli kohe vastuseid vaja. 

Mis on see, mis käivitub enne kui mõistus „stop“ ütleb. Kas ma tahan, et see „stop“ tuleks. Mis see mulle annab. Miks? Ma täna juba tean neid vastuseid aga ikka on juhtunud, et mõistus on kohal hiljem kui emotsioon. Enesejuhtimise oskused, mida tuleb meil elus õppida ja mida ma saan täna õpetada teistele, läbi oma kogemuste.

Tean, et kõik on võimalik, kui anda endale võimalus ja uskuda endasse. Mitte alla anda, mis oleks lihtne. Kõikidel aga ei ole lihtne endasse uskuda. Hea on olla rutiinis ja turvalises mugavustsoonis. Kuidas võtta vastu väljakutseid ja teha iseendaga kokkuleppeid, areneda.

Kuidas iseennast säästa ja kuidas hoida meeskonda ning näida tugev olukorras, kus iseendalgi tulevik tume. Jah, minul oli selles segaduses vahel tunne, et olen kapten, kes kinnitab meeskonnale, et varsti rand paistab aga omal mul puudus teadmine kus on rand ja kuhu tahame jõuda. Ja oli ka hetki, kus tundus, et see kõik on nali ja halb unenägu, mäng. Infopuudus ja üleküllus korraga.

Kogemus – igaüks peab teadma millised on iseenda "tööriistad", mida kriisi kasutada, et osata kriisist väljuda tugevamana kui sinna kukkudes.  Siirad tänud siinkohal minu toetajatele.

Vaimne tervis ja heaolu on mind väga ammu kõnetanud. Mul on ülimalt heameel, et kriis aitas kaas stigmade kukutamisele ja on teinud vaimse tervise nähtavaks. Täna on juba normaalne rääkida vaimsest tervisest ja abi otsimisest. Kriiskodus kogesin vahetult, kui lihtne on kaotada selge mõistus. Suletuna oma toas, üksi, televiisori ja raadioga, kus on vaid info koroonast. Toit tuuakse tuppa, hooldajad on kui tulnukad ja tulevad tuppa vaid hädavajadusel. See kõik mõjutas eakate vaimset tervist.

Sotsiaalvaldkond sai kriisi kõige enam koormust ja vähe tähelepanu, väärtustamist. Olen siiralt tänulik meie Presidendile, Kersti Kaljulaid'ile, kes märkas kriisikodu kriisis ja peale seda.

Sotsiaalvaldkond väljab kriisist alati viimasena. Ka kriiskodu. Kui staap ja haigla ennast kokku koondas ja hinge tõmbs, oli kriiskodu endiselt mures positiivsete testitulemuste pärast. Meie lõpp saabus hiljem.

Järeldused kriisist. Teame, et kriisid on õppetunnid aga peame ka sisuliselt aru saama ja enda jaoks järeldusi tegema. Tavapäraselt jäävad inimesed kriis kinni, minevikku kinni ja ei toimu edasi liikumist, õppimist. Või väljuvad kriisist kaua. Pean tõdema, et aasta tagasi saadud kogemustest tehti pinnapealseid järeldusi ja meie järgmine kriis tuli sügavam. Valikute küsimus, kellega teha järeldusi ja kogemusi vahetada. Kriisikodu kogemusi küsitud ei ole.

Täna on imeline hommik ja saan taaskord kirjutada: „Elu hoiab mind.“  

Aitäh, kriisikodu. Aitäh, teile, kes te uskusite minusse, ja olete "süüdi" et sattusin kriisikodusse.

KAIRIT LINDMÄE ⟩ Minu koroona-aastapäev - Arvamus - Saarte Hääl (postimees.ee)

Särasilmselt sotsiaaltööst

Eneseteadvus OÜ mentor ja koolitaja, kogemus- ja kriisinõustaja Kairit Lindmäe:  sotsiaaltöö on minu jaoks elustiil, mitte elukutse

Minu teekond sotsiaaltöö alal sai alguse, kui 1992. aastal keskkooli lõpetades edasisi valikuid kaalusin. Sotsiaaltöö valdkond oli siis minu jaoks tundmatu. Täielik juhus, et sattusin seda õppima tänu tolleaegsele Kuressaare Poistemaja juhatajale Leonora Krausile, kellega pidasin viimasel hetkel enne meditsiinikooli dokumentide viimist aru, millist elukutset oleks mõistlik valida.

Teadmata, mida sotsiaaltöö endast täpsemalt kujutab, asusin õppima Tallinna Pedagoogilisse Seminari. Mäletan, et esimesel koolinädalal tehti tutvustav ringsõit eri sotsiaalasutustes, et saaksime aru, kuhu me oleme sattunud. Nii mõnigi jättis kooli pooleli.

Külastasime ka Imastu lastekodu, mis oli 1992. aastal veel kombinaat. Varasemalt olin käinud paar korda Kuressaare Väikelastekodus, seetõttu oli mul lastekodust mingigi ettekujutus. Huvi sotsiaaltöö vastu ja arusaamine, mis üldse on sotsiaaltöö, tekkis ilmselt alles koolis ja praktikate käigus. Lõpetasin sotsiaalpedagoogina Tallinna Pedagoogilises Seminaris 2. lennu. Hiljem sain samas koolis rakendusliku kõrghariduse ja Tallinna Ülikoolist magistrikraadi. Pärast kooli lõpetamist olen töötanud valdkondades, mis on kõik sotsiaaltööga seotud. 1990. aastate keskel oli sotsiaalvaldkond alles lapsekingades ja nii oli vaja mul ka oma esimeses töökohas Kuressaare Vanalinna Kooli toimetulekuklassis palju ise leiutada ja arendada.

Õppekava ja õppematerjale sellistele lastele veel ei olnud, me alles hakkasime neid looma ja koostama. Sain olla oluliste protsesside juures. Ja ka järgmistes töökohtades olen saanud sotsiaalvaldkonna arengutes kaasa rääkida ja neid protsesse mõjutada, sh ka Riigikogu tasandil, seadustele sisendit andes. Aga näiteks ka töötukassas, nõustades erivajadustega kliente ja tööandjaid, samuti omavalitsuses sotsiaalvaldkonda juhtides.

Olen ka kaalunud teha midagi muud, mis ei ole sotsiaaltööga seotud, aga ikka ja jälle olen jõudnud tagasi sotsiaaltöö juurde. Praeguseks olen mentor ja koolitaja KOVide juhtidele IdaVirumaa sotsiaalstrateegia arenguprogrammis, kogemus- ja kriisinõustaja, vabatahtlik tugiisik. Sotsiaalvaldkonnas olen olnud 26 aastat.

Minu arvates saab sotsiaaltööd teha siis, kui olla selle juures südame, terve mõistuse ja hingega. Sinna sisse ei tohi ennast ära kaotada, abivajaja rolli ei saa sotsiaaltöös üle võtta. Need, kes seda mõistavad, teevad sotsiaaltööd väga kaua.

Ma ei saa öelda, et mul on sotsiaaltöö vastu huvi. Pigem on see elustiil, teadmised, arusaamad. Olen selles valdkonnas, sest mul on kogemused, mida saan ja tahan jagada teistelegi. Ja ka huvi, kuidas valdkond areneb ning muutub, ma saan sellele kaasa aidata.

Kui 2020. aastal Saaremaa kriisikodu juhtima asusin, ütles üks töötuttav minu kohta – sulle on alati vähe sellest, mida sa juba teed, ikka leiad võimaluse teha veel.

Minu jaoks on oluline meeskond, kes jagab ühesuguseid väärtusi. Kui meeskond on ühtehoidev ja mõistab üheskoos seatud eesmärke, saab üle ka väga keerulistest olukordadest.
Mind hoiab selles valdkonnas teadmiste ja kogemuste rohkus, soov neid jagada, et järeltulijad oleksid teadlikumad.

Keerulistel aegadel aitab alati enda ressursside hea tundmine ja teadmine, kellele toetuda. Ja seegi, et minu kogemustest on kellelgi veel kasu. Ma saan kedagi aidata, tean kellelt ja mis nõu või abi küsida. Rasketest hetkedest aitab üle saada ka meeskonnatunnetus ja -toetus, arutlemine inimestega, kes on teemaga kursis ja peegeldavad tagasi ning aitavad edasi.

Oluline on meeles pidada 8+8+8 (uni + töö + isiklik aeg) reeglit ja siis on ka ressurssi teha tööd. Mina sain 2020. a kevadel otsese kriisikogemuse ja tean, et head inimesed ei ole kuhugi kadunud. On hulk inimesi, kes kriisiolukorras leiavad võimaluse tulla appi ja panustada vastavalt võimalustele, olenemata sellest, mida nad tagasi saavad. Kriis näitas, et sotsiaaltöötajad on paindlikud ja valmis panustama, kui vaja. Koostöö valdkondade vahel oli suurepärane ja on väga oluline, et see nii ka jääb.

Suurim kriisiõppetund on aga see, et peab olema koostatud kindel ennetav universaalne kriisiplaan, kus kõigil asjaosalistel on teada täpsed ülesanded. Kunagi ei tea ette, milline on järgmine kriis, aga universaalse plaani saab koostada ikka, et oleks selge, kes ja kui palju saab panustada.

Kairiti unistus: et inimesed võtaksid vastutuse iseenda heaolu eest, mitte ei nõuaks seda teistelt. Kui inimesed ei sooviks enam teisi muuta ja pööraksid tähelepanu iseenda emotsioonidele, oleks kurjust vähem. Rohkem empaatiat ja iseendaga olemist.

Põhimõtted: 

Meil on inimestena olemas kõik sisemised ressursid soovitud tulemuste saavutamiseks.  
Pole läbikukkumist, on vaid õppetunnid – inimene teeb talle hetkel parima kättesaadava valiku.

Särasilmselt sotsiaaltööst

Armasta iseennast

Armasta ennast – selline soovitus anti mulle anti u 10 aastat tagasi. Võtsin soovituse teadmiseks. Püüdsin aru saada, mida see tähendab. Aastaid. Taipamiseni olen jõudnud alles nüüd, aastaid hiljem. Täna oskan ma ennast armastada. Minus on märkamist ja rahu. Kui enesearmastuse pind kõikuma lööb, tean kuidas tasakaal tagasi saada. Elu õpetab läbi kogemuste, kui me vaid neid õppetunde märkame ja oleme õppimiseks valmis.

Näen igapäevaselt oma ümber inimesi, kes on samas kohas, kus olin mina. Seda ise märkamata ja taipamata, väljendades seda oma kõnes ja olemises. Inimesed ei oska armastada iseennast. Nad ei aktsepteeri ennast sellisena nagu nad on, tahetakse midagi muud, olla keegi teine. Tekitades sellega iseendale stressi ja depressiooni. Madal enesehinnang. Oodatakse, et teised neid märkaks, tunnustaks, armastaks, teeks midagi, mis lahendaks meie probleemid. Tahetakse olla keegi teine.

Oluline on õppida ennast ise armastama, aktsepteerima sellisena nagu me oleme. Oleme täna siin ja praegu. Meie tulevik ei ole meie minevik. Me muutume ja areneme, see on paratamatu normaalsus. Sellega tuleb leppida. Peab õppima minevikukogemustest kaasa võtma oma tugevused ja mõtlema positiivselt.

Miks on ennast nii keeruline armastada ja aktsepteerida. Meid on kujundanud meie mineviku kogemused, perekond, kool, sõbrad jne. Enda armastamist on peetud negatiivseks, isekuseks, egoistlikuks. Need inimesed on uhked, ennast täis, peavad ennast teistest paremaks jne… . Me peame teistele meeldima, mitte endale, see on arusaam, mis on madala enesehinnanguga inimestes. Nii ei saavutata kunagi endaga rahulolu, sest mitte kunagi ei saa kõikidele meeldida. Ikka on olemas inimene, kellele me ei sobi. Nii püütaksegi olla keegi teine. Pidev rahulolematus iseendaga, sest ei suudeta muutuda teistele sobivaks.  

Kui tekib taipamine ja märkamine, et mina vastutan ise enda heaolu eest. Tekib ka arusaam, mida tähendab armastada iseennast.

Armas sõber. Tänase päeva lühike sõnum, armasta ennast ja siis saavad Sind armastada ka teised. Ole endaga sõber.

Armastus on aktsepteerimine, enda ja teise inimese aktsepteerimine.

Kogemused

Elu pakub meile väljakutseid just nendel hetkedel, kui seda kõige vähem ootame. Tegelikult ei oota keegi oma elu pahupidi pööramist. Me ei taha vabatahtlikult mugavustsoonist välja astuda aga siis teevad seda kriisid meie eest. Meie elu on igapäevaselt täis erinevaid kriise, väiksemate ja suuremate võngetega.

Šokk - reaktsioon - läbitöötamine - toibumine - ümberorienteerumine - uus tasand. 

Mugavustsoon - paanikatsoon - õppimistsoon - kasvutsoon.

Minu 2021 aasta algas puhtalt lehelt, kindla sissetulekuta, palgatööta, iseseisvana. Aasta kaheksandast päevast olin 12 päeva parema käega kipsis. Kuu lõpus lahkus minu isa, kelle eluõppetunnid said selgeks.

Olen saanud juurde hulga uusi reaalseid kogemusi. Šokk ja mugavustsoon. Minu valik, kas ujuda või uppuda.

Hakkama saada parema, juhtiva käeta ja püüda olla sealjuures iseseisev. Pisiasjadeni keeruline, mida ma varem ei teadnud – enesehügieen, söömine, riietumine,  magamine, töö arvutiga, kirjutamine, hirm liikuda, valud ja veel hulk pisiasju mida teha on võimatu. Aga on inimesi, kes on minu olukorrast veelgi keerulisemas ja seda pikemalt kui 12 päeva.

Lähedase surm, vaatamata sellele, et teame, surelikke ei ole, on kogemust raske kanda. Surm on alati ootamatu, meile ei anta teada viimset kuupäeva. surm lihtsalt tuleb. Mõistus saab aru ja lepib aga emotsioonid on meie Johari akna tundmatus alas ja teevad oma tööd. Nad tulevad ja vallutavad mõistuse. Emotsioone saab kontrollida aga šoki läbitöötamise faasis on nad meie seljaüdis ega ole juhitavad.

Täna kogen, et olen hamburgeri kotlet, millest kõneles 10 aastat tagasi minu õppejõud Karin Kiis. Minu roll on toetada ning hoida püsti oma last ja ema, olles ise tugev ja nõrk üheaegselt. Kuidas jääda ise normaalseks ja saada hakkama oma emotsioonidega. Kuidas õpetada lapsele toime tulema oma mälestuste ja emotsioonidega. Kuidas toetada ema, kes üksinduses peab edasi minema. Seda kõike meile kusagil ei õpetata. Elu õpetab. Tuleb meelde tuletada kõik oma oskused ja „tööriistad“, mida olen õppinud ja teistele jaganud läbi oma töö. 

Saan hakkama, sest olen õppinud kuulama oma keha ja vaimu. Kontrollin oma emotsioone, mis võimaldab tegutseda teadlikumalt. Olen püüdnud säilitada võimalikult normaalse elurütmi ja päeva rutiini olen kohandanud uute ülesannetega. Ükski minu isiklik eluprobleem pole mind takistanud varasemalt ega ka sel korral täitma oma lubadusi ja kohustusi. Tegutsedes rahus ja teadlikult, on võimalik tulla välja šokist kergemini ja mugavustsoonist õppimistsooni jõuda kiiremini.

Taas kogemuste võrra rikkam ja teadlikum teiste toetajana.

Minu blogi

Täna avan mina oma blogi. Nagu tükikese iseendast.

Soov jagada oma teadmisi, kogemusi ja äratundmisi on minuga sees olnud juba mõnda aega. Nüüd on ilmselt see õige aeg.

Huvi nn vaimse maailma ja heaolu vastu on mul olnud üle 25 aasta. Viimased paar aastat olen sellesse valdkonda rohkem sisse läinud, lugenud ja ennast koolitanud ning kõige sellega koos ise arenenud. 

Mulle meeldib töö inimestega. Ma olen õnnelik, kui saan teisi aidata.

Kummalise juhuse tahtel sai minust sotsiaaltöötaja ja ma olen saanud selles valdkonnas väga erinevaid töökogemusi eri tasanditel.  

Täna olen endiselt sotsiaaltöötaja ja lisaks ka kogemusnõustaja, kriisnõustaja, koolitaja, mentor ja tugiisik. 

Minu teekond on olnud nagu „Kessu joonalud“. Olen läbi elanud sügavaid kriise ja väga õnnelikke hetki, positiivseid tundeid ja ahastust, otsinud ennast ja aidanud leida teistel oma Mina, veetnud päevi arstide hoole all ja ise tervishoiuvaldkonda panustanud, sukeldunud põhja ja tõusnud mäetippu, kogenud suurt valu ja toetanud leinajaid, otsinud tööd ja aidanud teisel sobivat tööd saada.

Seda mida jagada, mul on…..

Tagasi vaadates, oleks nagu elanud mitut elu korraga. Elu on minu jaoks olnud ülihuvitav ja kõike on olnud soov proovida, panustada, ära teha. Paigalseis on tagasilangus, alla andmine, mõttetu aja raiskamine.

Minu blogis eesmärk on jagad oma mõtteid, taipamisi, arvamusi ja arusaamisi, et lugeja oleks teadlikum ja teeks targemaid otsuseid, kui mina kunagi tegin. Soov aidata teistel kogeda paremat Elu. Olla kasulik läbi oma kogemuste. Me ei pea kõike ise kogema, et olukordi mõista. „Tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda omadestki“.

Kogusin siia kokku varasemalt FBs jagatud oma mõtted ja püüan uusi jooksvalt lisada.