Minu
kätte sattus üks tore artikkel, mida soovitan lugeda kõikidel. Artikkel räägib
eelkõige ISEENDA väärtustamisest. Sellest, mis on elu alus.
Kristina Herodes «Teen sinuga, mis tahan, mul on see õigus!» Postimees 08.05.2021 (https://www.postimees.ee/7242893/teen-sinuga-mis-tahan-mul-on-see-oigus)
Selles artiklis on nii palju tarkust, valusaid tõdemusi ja taipamisi, millest olen ka
varem kirjutanud, rääkinud ja isiklikult jõudnud.
Vägivallatseja
on ka ohver – iseenda vägivalla ohver, iseenda seletamatute agressiivsete tunnete
ohver, „Ta kogeb sarnaselt ohvrile stressi, ärevust, depressiooni, madalat enesehinnangut
ja tervisemuresid“.
Raivo Johanson: «Ma annan võtme vägivaldse käitumise
mõistmiseks: kõike, mida ta väljendab ja elab välja partneri suhtes, tunneb ta
tegelikult enda vastu. Kui ta on vihane, on see viha enda vastu. Kui ta hirmutab,
tunneb ta ise hirmu. Kui ta süüdistab, tunneb ta end süüdi. Kui ta sind
madaldab, tunneb ta ise end väärtusetuna. Ebapiisavuse tunne on meeste kõige
hullem epideemia!»
Parima
kaitse on rünnak. Vägivallatseja on ründav, kuna temal on endaga probleeme. Võrdluseks
- väike koer on ka agressiivne, kuna tal on hirm, suur koer on rahulik ja
ründab vaid siis, kui on tõsine põhjus. Sarnane olukord vägivallatsejaga. Vägivallatseja
ei saa oma tunnetest aru, ei oska oma sees tekkivaid emotsioone lahti seletada,
nendega toime tulla. Teadlikus iseendast puudub. Tekib soov, et keegi teine vastutaks minu tunnete
eest. „Sina ajasid minu vihaseks.“ „Sinu
pärast olengi vägivaldne“. „Vägivallatseja ajus töötavad ennastõigustavad
mustrid, mis moonutavad reaalsust ja pehmendavad tegu.“ See on tema normaalsus.
Ta ei oska oma emotsioone teisti väljendada. Nad ei tea, ega märka, et nende endi
sees on haavad. Nad ei oska ega julge ennast väljendada, kuna enesehinnang on
väga madal ja nii korjavadki vägivallatsejad
endasse negatiivseid emotsioone, mida ohvri peale välja valda.
Ja
teisalt kui ohver laseb enda kallal vägivallatseda, on madala enesehinnanguga ja
paneb ennast sõltuma vägivallatsejast, siis ta kaotab ennast ja laseb enda
kallal vägivallatseda. „Ohvril on samuti oma õppetunnid. Tema ülesanne on
õppida armastama, usaldama ja väärtustama iseennast. Jääda endale kindlaks, seada
oma piirid ja mitte lubada endaga vägivallatseda. Punkt.“
Tõdemus
artiklist: „Nii, et mõneti on kokkupuude vägivallaga elu kingitus: valus, kuid
tõhus võimalus ennast paremini tundma õppida.“
Karm
aga nii on. Elu õpetab igaühte just nii, nagu tema selle õppetüki selgeks peab
saama. Nagu koolis. Jääd istuma ja kordad sedasama klassi veelkord, seni kuni
selgeks saad, siis saad järgmisesse edasi. Või arvutimängus – saad edasi
järgmisele tasemel, kui eelmise oled läbi teinud. Kui ohver ei hakka iseennast
armastama ja väärtustama, siis ta jääbki valima vägivaldseid suhteid. Ohver ei
ole edasi liikunud, ise taastunud, kui ta elab veel minevikus. Kui ta meenutab
pidevalt vägivaldset suhet, räägib sellest ka aastaid-aastaid hiljem. Ohver,
kes suudab õppetunnid selgeks saada, õpib iseennast armastama, usaldama ja väärtustama,
liigub elus edasi uutesse suhetesse, on eluterve ja ei otsi teiste pidevat
tunnustus ja tuge.
Kõik
mida sa väärtustad, kasvab.
Usalda,
armasta ja väärtusta ISEENAST. Kui see ära õppida, kaob ka vägivald, sa ei ole
enam allutatav. Sina oled väärtuslik just sellisena nagu oled ja just siin ja
praegu.
