Rahvusvahelisel sotsiaaltöö päeva veetsin mina seekord Keenias Shiandas. Sotsiaalvaldkonnaga tutvudes.
Minul oli au ja võimalus kohtuda 2009 aastal asutatu Wefoco organisatsiooni naistega ja nende imelise juhiga.
Keenias on naine mehe oma, nö asi, mille mees ostab lehmade eest. Mehel on vähemalt kaks naist aga kindlasti rohkem.
Organisatsiooni eesmärk on õpetada naistele oskusi, et nad saaksid omale ise raha teenida ja olla mehest sõltumatum. Nad õpivad tegema käsitööd, arvutit jms.
Rääkisime kohtumisel ka Keenia naiste elust ja võimalustest. Perevägivallast, vaimsest tervisest, üksindusest, haridusest, enesetappudest, laste kasvatamisest jpm.
Suurepärane võimalus oli külastada erivajadustega laste internaatkooli, kus õpib 212 last, keda õpetab 23 õpetajat 5 hooldajat.
Keenias on erivajadusega lapse sünd perekonnale suur katastroof ja needus.
Kool on suures vaesuses, kuna vanemad ei maksa õppeksu ära (70 eur aastas) ja riik toetab vaid õpetajate palgarahaga.
Klass on laoruum ja magamise koht ühekorraga. Puudus on mähkmetest. Voodid on räbaldunud ja katkiste madratsitega.
Minu pidupäeva tegi veidi magusamaks tänaval kasvava ruhkruroo närimine ja näppudega ugali söömine.
Õhtu lõppes külabaaris televiisorist tuleva Eestit tutvustava jalgpallifilmiga.
Keenias on sotsiaaltvaldkonnal veel palju võimalusi. Kellel on soovi panustada, millega iganes, siis oled siia oodatud.
Wefoco organisatsiooni juhi unistus on luua naistevarjupaik, et naised saaks vägivaldse mehe eest kuhugi tulla ja ellu jääda.
Unistused täituvad!
Solidaarsus valdkondade vahel on ka Aafrikas.
