04.11.23

Kui inimesed tahavad lapsi, siis nad ka saavad neid

Eesti vaevleb sündimuskriisis, millele head ja kiiret lahendust ei paista. Põhjuste analüüsimisest ei piisa, need on meile teada. Me mõistame probleemi tõsidust, kuid ei ole suutnud saavutada nihet. Inimesed peavad tundma, et laste saamisel on mõte eelkõige neile endale ning alles seejärel ühiskonnale.

 

Oma ligi 30 aastase karjääri jooksul sotsiaaltöötajana olen täheldanud, et otsust lapsi saada pärsib eelkõige hirm hakkamasaamise ees. Kardetakse majanduslikku väljakutset, kuid samavõrd oluliseks peavad inimesed tugivõrgustiku puudumist ja tihtipeale lihtsalt ei usuta, et keskkond, kus täna elatakse, on piisavalt stabiilne, et lapsi saada.

Mitmed neist hirmudest on ühiskonnas üle forsseeritud ja neid on võimalik ja tulebki muuta. Palju oleneb tänaste otsustajate subjektiivsetest hoiakutest, kas neile personaalselt on oluline see, et Eestisse lapsi sünnib või mitte.

Haritumad noored sünnitavad vähem või lükkavad lapse saamist hilisemaks, kuna nende elu on lihtsalt nii huvitav. On võimalus reisida ja teha põnevaid asju ning kardetakse, et lapsed paneksid elu lukku. Vähem mõeldakse selle, mida laste saamise edasilükkamine ära võtab. Näiteks võimaluse oma lastega pikk ja tore elu koos elada.

Laste arvukus peres jääb kokkuvõttes väiksemaks, kuna esmasünnitajate vanus tõuseb – 2022. aastal oli esmasünnitaja keskmiselt 28,6-aastane ning füsioloogilistel põhjustel ei ole naistel võimalik sealt edasi nii palju lapsi sünnitada, kui nad ehk sooviksid. Kunstliku viljastamise teema on ka minu töös üha enam päevakorral, kuid sellega kaasneb naistel palju vaimseid pingeid.

 

Lasteta jäämine teeb õnnetuks

Otsuse taga üldse mitte lapsi saada on üldjuhul keskkond, mis vanemlust ei soosi. Kui soovime rohkem lapsi, tuleb muuta keskkonda – seda, mida me avalikult räägime, mis on kandvad sõnumid.

Sageli tuuakse põhjuseks, et pole leitud õiget kaaslast, kellega turvalist kodu luua. Inimestel on väga jäigad ootused partnerile või neid mõjutavad halvad kogemused lasepõlvest, mida oma lastele edasi anda ei soovita. Ei usuta piisavalt endasse ega oma võimekusse teha asju teistmoodi.

Samas, olles vaadanud otsa neile inimestele, kes teadlikult on otsustanud lapsi mitte saada või jõudnud vanusesse, kus lapsi ka soovi korral enam ei saa, siis üldjuhul on nad oma elus õnnetud. Vanemas eas koged puuduvat sidet lapsega hoopis teismoodi kui noorena oleks osanud arvata.

Suhemustreid on mõjutanud palju ka ajalugu. Nõukogude ajal oli peresid, kus omavahel räägiti, aga veelgi rohkem oli neid peresid, kus vaikiti, mis tekitas üldist usaldamatust. Kõige sagedasem põhjus, miks perekonnad lahku lähevad, seisnebki oskamatuses suhelda. Ootused on erinevad, laste kasvatamise põhimõtted erinevad, kuid sellest omavahel ei räägita.

Suhtlemist ei õpetata kahjuks ka koolis. Kui küsisin oma lapselt, millest perekonnaõpetuse tunnis räägitakse, siis esimese asjana ütles ta, et sellest, kuidas lahku minna! Aga tuleks rääkida hoopis sellest, kuidas armastusega hakkama saada – kuidas suhet hoida siis, kui kõhus on liblikad ja kuidas siis, kui tuleb argipäev, et esimene valik poleks suhte purunemine.

 

Kui tööandjad suhtuvad hoolivalt, sünnib rohkem lapsi

Ka tööturult eemale jäämine on naistele väljakutse. Uuringutes on välja tulnud, et vaimselt on see kõige raskem just kõrgharidusega ning varasemalt heal postisoonil olnud naistele, kes ootavad, et neid ka peale lapsepuhkust väärtustatakse. Kuigi seadus kohustab lapsepuhkusele läinud vanemale töökohta säilitama, see alati nii lähe.

Riik on lapsevanematele toeks, kuid olukorras, kus toetused on korra suuremad ja siis jälle väiksemad ning väärtustatakse selgelt kolme last rohkem kui üht-kaht, ei tekita see usaldust riigi vastu ega motiveeri järgmistele lastele mõtlema. Ja kuigi peretoetuste suhtes on ka üksjagu kriitikat, tuleks pigem mõelda, et kui madal sündimuse statistika vaataks meile vastu juhul, kui vanema- ja peretoetusi poleks olnud?

Aga mida saaks veel ära teha? Koolituste, tugigruppide ja rahaliste toetuste osas on meil rõhk selgelt erivajadustega laste vanematel, kuid ka tavalised vanemad vajaksid rohkem tuge ja kindlustunnet.

Vanemlusprogrammid, nagu need täna on olemas rasedatele, võiks olla senisest kättesaadavamad ning aitaks paljusid hirme maha võtta. Et emad või isad ei peaks peale lapse sündi foorumitest lugema, kuidas ikkagi last kasvatada ning muutunud oludes hakkama saada. Eriti siis, kui esimene laps on erivajadusega või lihtsalt n-ö „raske laps“ ja beebiiga on emale olnud kurnav, ei sünni otsust järgmist last sünnitada. Kokkuvõttes oleks igasugune vaimse tervise ennetustöö ka riigile soodsam  kui hilisem depressiooniravi.

Ka teenustele tuleks suuremat rõhku pöörata. Lahendamist vajavad nii lasteaiakohtade puudus kui kvalifitseeritud õpetajate probleem. Igakülgne huvihariduse toetamine on samuti äärmiselt oluline ja tugevdab usku kasvatuskeskkonda. Meil käivad koolibussid ja inimesed saavad ka maal elades haridust omandada, aga seejuures ei ole 50km kaugusel asuvas vallakeskuses toimuvad trenni ja huviringid siiski kõigile lastele ühtmoodi kättesaadavad.

Kui soovime sündimust suurendada, tuleks alustada sellest, et kaardistada, milline keskkond on lastele ja lapsevanematele turvaline ja toetav? Tahaks uskuda et asi läheb paremaks, aga nagu ma loo alguses ütlesin, kõik oleneb otsustajatest ja nende subjektiivsest seosest antud teemaga. Ka betooni valamine võib olla oluline, aga kes lõpuks nendes majades elab, kui lapsi juurde ei sünni?


https://tinyurl.com/34avw7v5

https://tinyurl.com/yc82hbzk

Hommikune mõtterännak.

 Vähk ei küsi vanust, sugu ega staatust. Ta tuleb ja enam ära ei lähe või .... läheb aga jätab jälje. Kuhugi ... igaveseks. Vähiteekonna läb...