07.06.24

Hommikune mõtterännak.

 Vähk ei küsi vanust, sugu ega staatust. Ta tuleb ja enam ära ei lähe või .... läheb aga jätab jälje. Kuhugi ... igaveseks.

Vähiteekonna läbi teinuna puudutab see teema  mind alati, sest... ma tean oma kogemselt, et vähidiagnoos võib olla elamise lõpp. 
Millegi purunemine. Teadmatus. Hirm.
Emotsionaalselt keeruline taluda.

Siiski, EI, vaatamata statistikale elavad inimesed ka peale vähidiagnoosi ja ravi.
Mina elan. Juba +17 aastat.

See on võimalik.
Võimalus võidelda. 
Võimalus anda alla.

....See mõtteärnnak tahtis minu seest täna varahommikul tulla.
Teadmata miks.

Või seetõttu, et tahan anda teada, et võid võtta minuga ühendust kui soovid tuge.
Kogemus aitab mõista ja mõtestada.

21.01.24

Surmast

Iga päev on surma ja suremist meie ümber. Elu loomulikkus.

Kogen, et teatud vanuses või teatud elu etapis, hakkame märkama surma teisiti. Surm saab teise tähenduse. Surm saab teise tunde. Ilmselt on selle koha nimi „elukogemus“.

Vanus, iseenda vanus. Ühel hetkel on meie ümber armunuid-abiellumisi-sünde-töö-karjäär… ja siis … surevad inimesed, sugulased, sõbrad, tuttavad. Eakad, vanad inimesed. Ja me ise oleme vanad. Elu eesmärk ja visioon saab teise tähenduse. Kaua siis veel on elada – 20-30 või 10 aastat.

Kunagi tuleb lõpp, elu lõpp, selle maailma lõpp. Mis on järele jäänud siin olemise, elu, mõte? Kulgeda nii nagu seni, teha veel midagi olulist, teha midagi suurejoonelist või…. oodata surma.

Oleme ajas, kus kuidagi rohkem räägitakse, kirjutatakse ja lavastatakse etendusi surmast. Või on see hetkel minu puudutus… 

Hiljutine kogemus etenduselt „Surm“, mida soovitan vaadata. „Surm“ on uurimus suremisest. Ja seda ta tõepoolest on! Saab naerda, nutta, mõelda, midagi uut teada ja kogeda. Etendusse on kokku pandud erinevad suremise võimalused, erinevad matmise tavad, erinevad elulised olukorrad surma ümber ja palju muud, mis on seotus surmaga.

Etenduses, näitlejates ja vaatajates on hulk emotsioone ning (taas)kogemisi, vaikust, taipamisi….

Super hea etendus, mida enne surma vaadata, et teada kuidas on hea surra.

Surm, kui elu loomulikkus. Aga ikkagi tekitab sõna „surm“ hirmu või ebamugavust või muid emotsioone, mida pigem peidame kui kogeme.

Hirm. Hirm teadmatuse ees. Hirm surma või suremise ees?

Surmakohvik

Surmalaager 

Võimalus kuulata, rääkida ja kogeda.  

Rääkimine on vabastav. Rääkides saame ise teadlikumaks ja saame vastuseid oma küsimustele ja mõtetele.

Suremine on paratamatus, mis algab sünniga.

  

https://youtu.be/1ersBNwWZnI?si=LbDq1dJh_8PJjn7r 

18.12.23

Mida ja kuidas rääkida lastega keerulistel teemadel?

 Lastekaitse Liit kampaania RÄÄGI MINUGA

 Praxise 2018. aasta uuringu alusel tunneb end üksildaselt iga kolmas eesti laps. Et üksindus on lapse jaoks ängistav emotsioon, mis võib viia tõsiste vaimse ja füüsilise tervise vaevusteni, tasub jõuluplaanide nimekirjas panna esikohale aeg lapse jaoks, mil olla päriselt koos ja kuulata.

🔎Jõulud on nagu pere suurendusklaas. Me tähaks loota, et lastes kasvab rõõm ja elevus, kuid kui peres on pingeid, tulevad need samuti teravamalt esile.

😨Kui suhted on läinud hapuks ja õhus on ärev paine, tajub seda ka laps ning võib tunda suurt muret, segadust ja süütunnet.

🗣️Mida keerulisemad on teemad, seda olulisem on need lastega avameelselt jutuks võtta, et laps poleks oma mõtete ja küsimustega üksi, soovitab sotsiaaltöötaja, vaimse tervise nõustaja ning perelepitaja Kairit Lindmäe.

Kui laps ei saa mõnest situatsioonist aru, siis täidab ta selle tühimiku oma fantaasiatega. „Soovitan vanematel mitte eeldada, et laps ei saa nagunii aru või ei kuule. Need on olukorrad, kus pealtnäha süvenenult mängiva lapse juures sõbrannaga oma eraelu probleeme arutatakse või vanemad tülitsevad öösel, arvates, et laps ei kuule. Kuulevad küll ja muretsevad, mis ometi toimub,“ ütleb Lindmäe.

📰

Loe lähemalt Kairit Lindmäe soovitusi, kuidas rääkida lastega keerulistel teemadel: https://www.lastekaitseliit.ee/.../mida-ja-kuidas.../ 

 

Võiks arvata, et üksindustunne kimbutab enim täiskasvanuid, neid, kes elavad omaette, kel pole peret või seltskonda, kuhu kuuluda. Tegelikkuses tunnevad end üksikuna ka väga paljud lapsed – ja seda hoolimata sellest, et nende ümber on pereliikmed, lasteaia- ja koolikaaslased, õpetajad. Üksindus on lapse jaoks ängistav emotsioon, mis võib viia tõsiste vaimse ja füüsilise tervise vaevusteni. Praxise 2018. aasta uuringu alusel tunneb end üksildaselt iga kolmas eesti laps. See arv on ehmatav. Laste üksinduse vastu võitlemisel on esimene, võtmetähtsusega lüli lapse kontakt oma vanematega. Mitte üksnes koos olemine, kõrvuti igaüks oma asjade ajamine, vaid autentne suhtlus, mille kaudu laps õpib märkama ja väljendama oma emotsioone ja mõistma peredünaamikat.

 Keerulised pereteemad

Mida keerulisemad on teemad, seda olulisem on need lastega avameelselt jutuks võtta, et laps poleks oma mõtete ja küsimustega üksi. Kuidas rääkida lapsega, et vanemad lähevad lahku või et vanaema ei saa enam terveks? Sotsiaaltöötaja, vaimse tervise ja kogemusnõustaja ning perelepitaja Kairit Lindmäe ütleb, et selgitusi vajab nii sõimeealine kui ka teismeline ning kõige halvem variant on see, kui mingil põhjusel peres tõsistest asjadest ei räägita. Kahjuks on väga levinud, et keerulistel teemadel ei ole vanemad lastega avameelsed – neid ilustatakse, pisendadatakse või vaikitakse hoopis maha. Põhjuseks võib olla soov lapsi halbadest tunnetest säästa, arvamine, et nad ei saa aru, on liiga väikesed või et mure ei puuduta neid. Näiteks on üks selliseid tabuteemasid on surm, mille lastele lahtimõtestamine põhjustab peredes raskusi, sest põlvkonnad ei ela enam koos ja surmaga puututakse kokku väga vähe. Samuti on väga keerulised teemad vanemate lahutus, pere majandusprobleemid või lähedaste rasked haigused.

 Teemad ei küsi vanust

Lindmäe sõnul tuleb lastele valusaid teemasid seletada vanusest hoolimata: eakohast selgitust vajab nii 6- kui ka 16-aastane. „Vanemate lahutus on sageli selline teema, kus kiputakse eeldama, et laps saab ise aru ja näeb nagunii, mis toimub. Lapsele ei selgitata õigel ajal, mis tema vanematega juhtuma hakkab. Laps aga armastab mõlemat vanemat ja ta näeb, kuidas inimesed tülitsevad. Kui minnakse lahku, võib ta hakata arvama, et see toimus tema tõttu või et edaspidi ei ole tal enam kodu,“ selgitab Lindmäe. Lahti seletamata teemad võivad hakata last painama ja tekitada keerulisi küsimusi, mida ta ei oska jutuks võtta. „Lapsele peab selgitama elukorralduslikke muutusi, mis tema elus vanemate lahutusega kaasnevad, kuidas see teda mõjutab. Eluliselt oluline on lapsele kinnitada, et talle jäävad alles mõlemad vanemad, lihtsalt isa ja ema ei ela enam koos,“ räägib Lindmäe.

 Pane end lapse kingadesse

Lindmäe soovitab mõelda nagu laps ja mõista, et tema elukogemused ei ole võrreldavad meie omadega. Kui laps ei saa mõnest situatsioonist aru, siis täidab ta selle tühimiku oma fantaasiatega. Näiteks kui ta kuuleb ema-isa riidlemas, võib ta arvata, et tema on süüdi, sest ajas lõunalauas piimaklaasi ümber. „Soovitan vanematel mitte eeldada, et laps ei saa nagunii aru või laps ei kuule. Need on olukorrad, kus pealtnäha süvenenult mängiva lapse juures sõbrannaga oma eraelu probleeme arutatakse või vanemad tülitsevad öösel, arvates, et laps ei kuule. Kuulevad küll  ja muretsevad, mis ometi toimub.“

Seda, mis vajab selgitust, tuleb mõelda just lapse vanusest lähtudes. Väike laps võib vajada seletusi olukordadele, mis meie, täiskasvanute, jaoks on sageli ilmselged. Näiteks võib tekitada arusaamatust ja küsimusi lemmiklooma surm, sest see võib olla lapse esimene kokkupuude surmateemadega.

 Kuidas rääkida?

Keerulistest teemadest tuleb rääkida kindlasti nii, et lapsed ei tunneks omal vastutust suurte inimeste tunnete ees. „Selgita asju faktipõhiselt. Ütle, et keegi ei ole süüdi ema-isa lahkuminekus, vaid olukord on nüüd selline. Kirjelda, mida see muudatus elukorralduslikult kaasa toob. Kui lapse jaoks muutusi ei tule, siis räägi ka sellest. Kui lapsi aruteludesse kaasata, õpivad nad tulevikus ise konflikte lahendama. Kui aga mitte kaasata, hakkavad nad konfliktiolukordades vaikima,“ räägib Lindmäe. „Kõik lapse küsimused peavad saama vastuse. Pigem rääkida isegi rohkem kui liiga vähe. Selliseid koduseid teemasid ei olegi, mida ei peaks arutama.“

Ära valeta ega ilusta: ka väga valusatest teemadest peab rääkima nii, nagu need on. Kui näiteks lapse isa suri, ei tohiks isegi 3-aastasele valetada, et issi on pikal reisil ja tuleb kindlasti tagasi. Ei ole hea ka asju pisendada või vastupidi – liialt hirmutada. „Soovitan spetsialistilt või kas või internetist nõu otsida, kuidas rääkida keerulistest asjadest,“ ütleb Lindmäe.

 Karjumine kahjustab

On kodusid, kus karjumine käib justkui elu juurde ning probleeme lahendatakse häälekalt tülitsedes. Vanemad karjuvad üksteise ja laste peale. Lindmäe sõnul on karjumine viide, et inimene ei tule oma emotsioonide toime – ta sõna otseses mõttes ei oska olukorras mitte midagi muud teha kui karjuda. Tal justkui puuduks piduripedaal. „Karjumine kahjustab ümbritsevaid väga tugevalt. Hea uudis on aga see, et on olemas tehnikad, kuidas karjumisega seotud käitumismustreid muuta. Lihtsalt tuleb lõpetada vabanduste esitamine oma karjumisele,“ ütleb Lindmäe. „Esiteks tuleb tunnistada endale, et ei oskagi käituda eeskujuliku vanemana. Ega meist keegi ei oska, sest manuaali me ju lastekasvatamisel ette ei saa, vaid õpime koos lapse kasvamisega.“ Edasi saab juba otsida abi ja nõuandeid, kuidas oma tunnetega toime tulema õppida.

 Teismelisega suhtlemine

Teismelise toa uks võib olla kinni ja pealtnäha talle justkui ei lähekski korda pere siseelu, kuid Lindmäe sõnul ei ole see tavaliselt nii. Ei maksa eeldada, et nad on suured ja küll saavad ise kõigest aru või et neid üldse pereasjad ei huvita. „Teismelise sees on nagunii segadus, mis tingitud murrangulisest kasvuajast. Kui siia lisandub mure pereasjade pärast – vanemate lahutus, pere majanduslikud raskused, mõne pereliikme haigus vms – muutub teismelise niigi habras tasakaal veelgi hapramaks. Otsi mustreid, kuidas ta n-ö kätte saada. Näiteks kui ta on hommikul pahur, siis ei ole mõtet läheneda, et saada teada lihtsalt seda, kui halb ema olen,“ sõnab Lindmäe. „Mõni laps ei taha asjadest usalduslikult rääkida vanematega, kuid tal on turvavõrgustik või tugiisik – õpetaja, tädi, hea sõbranna. Väga hea, kui tal on selline turvainimene, kellega ta saab usalduslikult rääkida, aga hoiatan selle eest, et vanemad ei hakkaks uurima ja nuhkima, mis on nende vestluste sisu. Sellise tegevusega õõnestab vanem ainult suhet ja rikub ka lapse suhte usaldusisikuga.“

04.11.23

Kui inimesed tahavad lapsi, siis nad ka saavad neid

Eesti vaevleb sündimuskriisis, millele head ja kiiret lahendust ei paista. Põhjuste analüüsimisest ei piisa, need on meile teada. Me mõistame probleemi tõsidust, kuid ei ole suutnud saavutada nihet. Inimesed peavad tundma, et laste saamisel on mõte eelkõige neile endale ning alles seejärel ühiskonnale.

 

Oma ligi 30 aastase karjääri jooksul sotsiaaltöötajana olen täheldanud, et otsust lapsi saada pärsib eelkõige hirm hakkamasaamise ees. Kardetakse majanduslikku väljakutset, kuid samavõrd oluliseks peavad inimesed tugivõrgustiku puudumist ja tihtipeale lihtsalt ei usuta, et keskkond, kus täna elatakse, on piisavalt stabiilne, et lapsi saada.

Mitmed neist hirmudest on ühiskonnas üle forsseeritud ja neid on võimalik ja tulebki muuta. Palju oleneb tänaste otsustajate subjektiivsetest hoiakutest, kas neile personaalselt on oluline see, et Eestisse lapsi sünnib või mitte.

Haritumad noored sünnitavad vähem või lükkavad lapse saamist hilisemaks, kuna nende elu on lihtsalt nii huvitav. On võimalus reisida ja teha põnevaid asju ning kardetakse, et lapsed paneksid elu lukku. Vähem mõeldakse selle, mida laste saamise edasilükkamine ära võtab. Näiteks võimaluse oma lastega pikk ja tore elu koos elada.

Laste arvukus peres jääb kokkuvõttes väiksemaks, kuna esmasünnitajate vanus tõuseb – 2022. aastal oli esmasünnitaja keskmiselt 28,6-aastane ning füsioloogilistel põhjustel ei ole naistel võimalik sealt edasi nii palju lapsi sünnitada, kui nad ehk sooviksid. Kunstliku viljastamise teema on ka minu töös üha enam päevakorral, kuid sellega kaasneb naistel palju vaimseid pingeid.

 

Lasteta jäämine teeb õnnetuks

Otsuse taga üldse mitte lapsi saada on üldjuhul keskkond, mis vanemlust ei soosi. Kui soovime rohkem lapsi, tuleb muuta keskkonda – seda, mida me avalikult räägime, mis on kandvad sõnumid.

Sageli tuuakse põhjuseks, et pole leitud õiget kaaslast, kellega turvalist kodu luua. Inimestel on väga jäigad ootused partnerile või neid mõjutavad halvad kogemused lasepõlvest, mida oma lastele edasi anda ei soovita. Ei usuta piisavalt endasse ega oma võimekusse teha asju teistmoodi.

Samas, olles vaadanud otsa neile inimestele, kes teadlikult on otsustanud lapsi mitte saada või jõudnud vanusesse, kus lapsi ka soovi korral enam ei saa, siis üldjuhul on nad oma elus õnnetud. Vanemas eas koged puuduvat sidet lapsega hoopis teismoodi kui noorena oleks osanud arvata.

Suhemustreid on mõjutanud palju ka ajalugu. Nõukogude ajal oli peresid, kus omavahel räägiti, aga veelgi rohkem oli neid peresid, kus vaikiti, mis tekitas üldist usaldamatust. Kõige sagedasem põhjus, miks perekonnad lahku lähevad, seisnebki oskamatuses suhelda. Ootused on erinevad, laste kasvatamise põhimõtted erinevad, kuid sellest omavahel ei räägita.

Suhtlemist ei õpetata kahjuks ka koolis. Kui küsisin oma lapselt, millest perekonnaõpetuse tunnis räägitakse, siis esimese asjana ütles ta, et sellest, kuidas lahku minna! Aga tuleks rääkida hoopis sellest, kuidas armastusega hakkama saada – kuidas suhet hoida siis, kui kõhus on liblikad ja kuidas siis, kui tuleb argipäev, et esimene valik poleks suhte purunemine.

 

Kui tööandjad suhtuvad hoolivalt, sünnib rohkem lapsi

Ka tööturult eemale jäämine on naistele väljakutse. Uuringutes on välja tulnud, et vaimselt on see kõige raskem just kõrgharidusega ning varasemalt heal postisoonil olnud naistele, kes ootavad, et neid ka peale lapsepuhkust väärtustatakse. Kuigi seadus kohustab lapsepuhkusele läinud vanemale töökohta säilitama, see alati nii lähe.

Riik on lapsevanematele toeks, kuid olukorras, kus toetused on korra suuremad ja siis jälle väiksemad ning väärtustatakse selgelt kolme last rohkem kui üht-kaht, ei tekita see usaldust riigi vastu ega motiveeri järgmistele lastele mõtlema. Ja kuigi peretoetuste suhtes on ka üksjagu kriitikat, tuleks pigem mõelda, et kui madal sündimuse statistika vaataks meile vastu juhul, kui vanema- ja peretoetusi poleks olnud?

Aga mida saaks veel ära teha? Koolituste, tugigruppide ja rahaliste toetuste osas on meil rõhk selgelt erivajadustega laste vanematel, kuid ka tavalised vanemad vajaksid rohkem tuge ja kindlustunnet.

Vanemlusprogrammid, nagu need täna on olemas rasedatele, võiks olla senisest kättesaadavamad ning aitaks paljusid hirme maha võtta. Et emad või isad ei peaks peale lapse sündi foorumitest lugema, kuidas ikkagi last kasvatada ning muutunud oludes hakkama saada. Eriti siis, kui esimene laps on erivajadusega või lihtsalt n-ö „raske laps“ ja beebiiga on emale olnud kurnav, ei sünni otsust järgmist last sünnitada. Kokkuvõttes oleks igasugune vaimse tervise ennetustöö ka riigile soodsam  kui hilisem depressiooniravi.

Ka teenustele tuleks suuremat rõhku pöörata. Lahendamist vajavad nii lasteaiakohtade puudus kui kvalifitseeritud õpetajate probleem. Igakülgne huvihariduse toetamine on samuti äärmiselt oluline ja tugevdab usku kasvatuskeskkonda. Meil käivad koolibussid ja inimesed saavad ka maal elades haridust omandada, aga seejuures ei ole 50km kaugusel asuvas vallakeskuses toimuvad trenni ja huviringid siiski kõigile lastele ühtmoodi kättesaadavad.

Kui soovime sündimust suurendada, tuleks alustada sellest, et kaardistada, milline keskkond on lastele ja lapsevanematele turvaline ja toetav? Tahaks uskuda et asi läheb paremaks, aga nagu ma loo alguses ütlesin, kõik oleneb otsustajatest ja nende subjektiivsest seosest antud teemaga. Ka betooni valamine võib olla oluline, aga kes lõpuks nendes majades elab, kui lapsi juurde ei sünni?


https://tinyurl.com/34avw7v5

https://tinyurl.com/yc82hbzk

25.05.23

Surmast kohvikus

Surmakohvik… ei midagi müstilist, hirmsat või kummalist. Meeldivas seltskonnas söögi ja joogi nautimine, kus laua jututeemaks on surm, matused. Siit ilmast lahkumisega seonduv.

Minu taipamine surmakohvikus - me oleme külalised kellegi eludes. Vaid teatud hetk. Mina olen/olin osa oma ema-isa elust, lapsena. Ei sõbrana, ei töökaaslasena, ei õena, ei emana... Nende elud olid enne mind ja pärast mind ilma minuta. Lahti laskmise oskus….

Minu laps. Minu elu oli enne teda ja peale tema pesast lendamist… Igaühel on omad Elud ja käimised. Ta jääb minu ellu lapsena, igavesti, meie maisest ilmast lahkumiseni. Võibolla ka pärast aga see on siiski nii üürike aega olla koos oma armsate inimestega.
Üürike aeg…. koos nautimise aeg ja väärikas lahkuminek.
Aitäh teile, kes te olete minu Eluteel olnud, olete ja tulete.

Ja ma panema kirja mida mina oma elus arvan ja tean ja soovin jagada oma matustel. Siis ei ole minu lahkumisel lähedastel keeruline minu Elu kilde kokku lappida. Kõikidel on ju erinev vaade minu Elule. Aga minu ......

Ja vanus on vaid number. Me iial ei tea, millal on hetk viimane.

Teemasid mille üle arutleda on ju veel ja küll.
Loomad vs inimeste väärikas lahkumine, eutanaasia. Kellele lubatud ja kellele võimaldatud. Eetilisus ja väärikus.
Kas ja kuidas küsida väärikalt oma vanematelt, õigel ajal, kuidas nad soovivad oma matuseid. Mida nad soovivad kirstus olles omal selga, kes peavad olema kutsutud matustele, kuhu ja kuidas peab nende füüsiline keha saama. Küsimusi on palju, mida elusana läbi rääkida.



26.02.23

Mõtlen tänutundega esitajatele, vaimset tervist on tunnustatud.

Kui saad kutse tervise- ja tööministrilt Peep Petersonilt, siis tuleb minna..... Erinevad tööd, erinevad rollid.

Peast käib läbi mõte, miks mina aga rohkem selle üle aega mõelda ei ole ja kas ongi vaja. Kui kutse, siis kutse. 

Kui helistab ajakirjanik sõnumiga, et saad täna tunnustuse... lööb ärevus üle pea, sest kutsest pole ma seda osanud välja lugeda, et MINA saan tunnustuse.

..... Seega oli minul täna võimalus olla üliväärika seltskonnaga koos Maarjamäe lossis, kus tunnustati terviseedendajaid üle Eesti ja saada tunnustus tervise- ja tööministrilt vaimse tervis edendamise eest.

 Siiras tänu neile, kes minu kandidatuuri esitasid.

Lugu siis selline: Kairit Lindmäe - ta on aastaid silma paistnud kui suurepärane sotsiaalvaldkonna ekspert ja eriilmeline nõustaja, mh töötab ta vaimse tervise ja kriisinõustajana. Kogukonnas on märgatud tema aktiivsust sisuka sotsiaalteemalise blogi pidamisel, erinevate tegevuste korraldamisel ja läbiviimisel, sh on ta tähtsustanud eakate vaimset tervist.

Mul on siiras heameel, et vaimne tervis on saanud omale koha tervise valdkonnas.

Lisan veel, et Saaremaa paistis teiste maakondade hulgast silma, minu arvates, oma kandidaatide valikuga. Mõeldi laiemalt tervisele. Minuga koos said tunnustuse Raadio Kadi vastutava toimetaja Tõnis Kipper ja Kuressaare haigla infektsioonikontrolli õed Inga Adamson.

Teised tegusad terviseedendajad on siin nimekirjas: https://tinyurl.com/r3d2uext








01.01.23

Kogemus..... mida teile ei soovita ja loodan, et te seda ei saa.

Kui oluline on Fb, meie ühine näoraamat, meie tänapäeval. See on nii tavaline, suhtleme jagame, loeme, saame infot ja jagame seda väga sujuvalt teistele. Lihtne ju – kõikidele sõpradele avalikult või mitte, korraga saata kutse või info mulle olulistest sündmustest.

Tavaline. Reaalsuse virtuaalne paraleelmaail.
Aga… kui see maailm ühe sekundiga kokku kukub, on katastroof tundmatult suur ja sügav.
Minuga nii just juhtuski. Eile õhtul, kui sain meili Fbst, et ma ei saa kontosse sisse!
Ja ei saanudki. +1000 korda proovisin aga ei saanud. Nii lihtne see ongi. Mul ei olnud enam mitte midagi. Sel hetkel veel ei saanud arugi, mida mul ei ole…
Nii on, kontot ei ole. Edasi? Kuidas?

Mõistus ei tööta/töötab. Mida teha/tegemate jätta? Kellele teatad? Kuidas? Mida teha? Kuidas? Kes oskab aidata? Kas oskan ise? Kas on vaja tegutsed kiirest? Mida julgen/ei julge teha? Peas käivad läbi kõikide vähegi ITga teadlikumad inimesed kui mina. Kellele julgen helistada, kellele mitte?
Õhtused kõned ei vii kuhugi. Aga magada ju ka ei saa. Saadan meile tuttavatele, et teatada, lootuses, et keegi neid aasta viimasel päeva hommikul seda loevad ja minu messieri sõnumitele ei vasta. Oma telefoni numbrit mulle ei jaga. Ma tegelikult ei vaja neid 😊
Tavapäraselt leotakse ikka Messigeri teateid, mis telefoni kargavad. Ja nii ongi reaalsus. Kui sain oma Fb tagasi oli Messigeris rida tuttavate vastuseid nende telefoni numbritega. Aga õnneks ka neid, kes ei vastandu. Ma väga-väga loodan, et viirus saan stopi ja teie kontod jäävad alles.
Aitäh, kes aitasid. See tänu on ülisuur, kirjeldamatu, kuna FB on kahjuks oluline osa minu suhtlemisest.

Konto omanikuks taas saades käed värisevad ja ei julge enam midagi avada ega vaadata, seda mis on oma või seda mis on võõras.

Viiruse torge tuleb just kõige õigemal hetkel ja õige inimese poolt. Ja siis mõistus ei tööta nii, nagu ta töötab hiljem, kui tekivad küsimused - Miks sa vastasid? Kas ei tundunud kahtlane?
Need küsimused edasi ei aita, vaid teevad haiget, sest tean ise ka ju, et oleks ju võinud… Aga sellel hetkel oli minu käitumine just selline ja õige. Ma ei osanud teisti. Siis mul oleks ju konto alles, kui oleks… See kõik algas nii usaldusväärselt, inimene küsis telefoni numbrit ja ma selle andsin. Ja FBs minu jaoks kadus!

Hetkel olen taas õnnelik ja oma FB konto omanik ja saan teiega taas suhelda.
Lisan ühe näite, mida küsitakse kui tegemist on viirusega.
Teie küsimustele vastatakse väga loogiliselt, "konto omanik" vastab.

Järelikult oli seda kogemust 2022 aasta lõppu veel vaja.
Mõtlemise koht 😉

26.12.22

Vaimse tervise konverents „Vanemaealine tänapäeva ühiskonnas“ 10.10.22

Minu lühikese ülevaade vaimse tervise päeval, 10.10.22, korraldatud konverentsist „Vanemaealine tänapäeva ühiskonnas“.

Soovitan ettekandeid youtubest vaadata ja kuulata. Ettekanded on väga sisukad ja informatiivsed.
Aitäh toetajatele, esinejatele ja kõikidele teistele, kes selle ürituse korraldamisele oma panuse andsid.
Saare maakonna Aasta tervisepanus 2022
*
Eakate vastane vägivald on ohtlik inimõiguste rikkumine. See on ka soospetsiifiline ja mitmekülgne sotsiaalne probleem. Sellegipoolest juhtub seda kahjuks kogu maailmas, igas Euroopa riigis – iga päev, mitte ainult üks, vaid lugematu arv kordi. Eakad võivad sattuda ohtu nii vanadekodudes, hooldekeskustes, haiglates, ametiasutustes kui ka kodus oma pere seltsis.
Ülemaailmsel vaimse tervise päeval 10.oktobril 2022 rääkisime Kuressaares eakate vaimsest tervisest konverentsil „Vanemaealine tänapäeva ühiskonnas“. Konverents toimus hübriidsena ja on järele vaadatav https://youtu.be/ZUOW0kh6P8c
https://youtu.be/nc3qR4oQGXU
Sotsiaalkindlustusameti MARAC koordinaator Ohvriabi ja ennetusteenuste osakonnast Anne Klaar rääkis sissejuhatuseks mis on eakate väärkohtlemine ja kuidas seda ära tunda, kus see toimub ja mida teha kui väärkohtlemine on toimunud.
Kurb on tõdeda, et statistiliselt toimub väärkohtlemist kõige enam kodudes ja lähedaste poolt, seal kus peaks olema kõige turvalisem.
Mis siis on eaka väärkohtlemine: „…. on üksik või korduv tegu või tegevusetus, mis leiab aset usaldust eeldava suhte raames ja mis tekitab eakale inimesele kahju või seab ta ohtu. See võib toimuda erinevates vormides: füüsilises, psühholoogilises/emotsionaalses, seksuaalses, rahalises või seisneda tahtlikus või tahtmatus hooletusse jätmises.“
Miks paneb lähedane toime väärkohtlemise, sageli ka endale teadvustamata. Unustatakse ära, et ka eakal oma vajadused ja otsustusõigus. Tehes head oma vajadustest lähtuvalt, peame olema ka kindlad, kas see on ka teisele see, mida tema soovib.
Eakate väärkohtlemine on väga vähe märgatud ja reageeritud. Keskmiselt teatatakse ainult 1 juhtumist 23 juhtumi korral. Raskendatud on nii eakate kannatanude märkamine, abi pakkumine, kui ka lahenduste leidmine. Eakate väärkohtlemise juhtumeid saame edukalt lahendada vaid olles teadlikud eakate väärkohtlemise märkidest ning tehes koostööd.
Avastamist taksitavad oskamatus ja julguse puudus, küsida ebamugavaid küsimusi. Sageli ka olukorra normaliseerimine.
Vähim mida igaüks saab teha, küsida küsimusi või jälgida:
Kas keegi võib kasutada ilma nõusolekuta eaka majanduslikke vahendeid?
Kas keegi takistab eakal telefoni või arvuti kasutamist?
Kas keegi on teinud füüsiliselt haiget või ähvardanud seda teha?
Kas keegi on eakat ilma nõusolekuta puudutanud?
Lisalugemise soovitus. Tartu Naiste Tugikeskuse kodulehel https://naistetugi.ee/eakatevastane-vagivald/ on koolituskäsiraamat koos eaka riskihindamise vahendiga ja tasuta veebikursus eakate vastase vägivalla kohta.
Vähimagi kahtluse korral helista:
112 hädaabinumber
116 006 OA kriistelefon
*
Kuidas ennast kaitsta, kui koged ahistavat jälitamist või pidevat ähvardamist, hirmutamist. Mis on ahistav jälitamine, ähvardamine? Mis on lähenemiskeeld? Millal pöörduda politseisse ja mis tõendeid on vaja? Millal pöörduda kohtusse lähenemiskeelu avaldusega?
Kuidas ennast kaitsta, kui koged ahistavat jälitamist või pidevat ähvardamist, hirmutamist? rääkis Merle Albrant väga lihtsas ja inimlikus keeles tuues juurde praktilisi näiteid oma tööelust.
Merle Albrant töötab juristina alates 2009. aastast. Merle on tunnustatud perevägivalla ekspert, kes omab eriteadmisi perevägivalla, lähisuhte vägivalla ning naistevastase vägivalla valdkonnas. Ta esindab kliente nii perekonnaõiguse, asjaõiguse, võlaõiguse, tööõiguse kui ka kriminaalõiguse valdkonnas. Lisaks perevägivalla ekspertteadmistele on Merle Eestis tunnustatud võrdse kohtlemise ekspert, ta on töötanud Eesti Inimõiguste Keskuses ning olnud mitme inimõiguste valdkonnaga seotud raamatu kaasautoriks (Võrdse Kohtlemise Seadus, Eesti Inimõiguste Aruanded jne). 2017.aastal sai Merle Albrant Justiitsministeeriumi poolt tunnustuse perevägivalla ohvrite abistamise eest.
*
Dr. T. Veskimäega kohtusin suvel Eesti Reumaliidu suvekoolis, kus ta väga värvikalt ja temale omase humoorikusega rääkis eakate tervisest ning kes üldse on eakas.
Tema ettekanne oli teemal „Vanemaealise tervis ja turvaline elukeskkond. Kas oleme ainult kõrvalseisjad?“
Doktor tegi ülevaate, milline on inimese elukaar ja kuidas saab edukalt vananeda, turvalises elukeskkonnas ja koostööd tehes spetsialistidega. Millised on vanemaealise peamised terviseprobleemid ja kuidas nendega seotud muudatustega toime tulla: halvenev vaimne ja füüsiline tervis, oma võimete ülehindamine, suurem ravimikasutamine, vanemaealise haprus, risk kukkuda ja saada tõsine luumurd jm. Dr.Veskimägi pani kõikidele südamele, et kui elame teadmisega, et meie väärikas eas pereliige on eluaeg hästi hakkama saanud ja teisi aidanud, siis ei saa tal mingeid probleeme olla. Kahjuks nii mõeldes sageli eksitakse.
Dr. Veskimäe ettekandest toon välja meie kõikide tervise tugisambad, mida ei tohi unustada igas eas: normaalne söömine;
paras liikumine; hea ööuni; head suhted iseenda ja oma lähedastega; lihtne elukorraldus.
Mis on ÕNN?
Kui inimene on nõus olema see, kes ta on, ongi ta juba õnnelik.
Vabadus ise oma asju otsustada ja lahendada.
Dr.M.Veskimäe ettekannet saab vaata eraldi siit: https://youtu.be/YiPTOj4ZNPs
*
Tehnoloogiate teemast rääkis eakatele esmakordselt Helen Kool, Tallinna Tehnikakõrgkooli sotsiaaltöö juhtiv lektor. „Innovaatilised tehnoloogiad hoolekandes – võimalused ja ohud“. Mida tõi kaasa COVIDi järgne sotsiaalvaldkonna internetti kolimine ja milline on riigi suund tehnoloogiate kasutusel võtmisel sotsiaalvaldkonnas.
2020 aasta suvel kinnitas valitsus oma kabineti nõupidamisel sotsiaalministeeriumi koostatud tehnoloogiate kasutamise rohelises raamatus esitatud arengusuunad ja lahendusettepanekud tehnoloogiakasutuse suurendamiseks inimese igapäevase toimetuleku ja heaolu toetamisel kodus. Tehnoloogia kasutuse suurendamine peaks võimaldama eakal elada kauem ja iseseisvamalt oma kodus ja vähendada lähedaste hoolduskoormust. Samas peab olema tehnoloogiate kasutamine inimest teotav, mitte piirav ja stressi tekitav. Oluline on läbi mõelda, mis on seadme kasutamise eesmärk, et fookuses oleks inimene. Tehnoloogia kasutamine ei tohi viia inimest inimesest kaugemale vaid annab aega, et saaks mõtestatult suhelda.
H.Kool tutvustas oma ettekandes ja näitas kohapeal, millised on juba olemasolevad tehnoloogilised võimalused ja lahendused, mida saame kasutada.
*
Aitäh esinejatel, toetajatele ja Arni Ots´ale, kes tegi veebis vaatamise võimalikuks.

22.10.22

Kingi oma lapsele õnnelik lapsepõlv perelepitaja abiga.

Paarisuhte loomisel on oluline, et mõlemad osapooled aktsepteeriksid teist osapoolt just nii nagu tema sellesse suhtesse on tulnud. Mõlemad peavad saama liikuda edasi oma tuleviku suunas, samal ajal luues ja kokku leppides ühist tulevikku. Selleks, et luua ühist tulevikku on vaja mõlemal lahti lasta oma isiklikust tulevikuvisioonist just nii palju kui tundub mõistlik. Ja kui nii suudetakse suhtes aktsepteerida teineteist, luuaksegi ühine tulevik.

Kahjuks kõik paarisuhted ei kesta ja katkevad ühel päeva. Tuleb aktsepteerida, et paarisuhe ei saa olla eesmärk omaette, vaid see on kasvamise vahend inimeseks olemise teel.

Paarina lahku minnes on oluline aktsepteerida teise inimese valikud, öelda aitäh ja anda talle koht oma südames.  Nii saab lahku minna rahumeelselt. Mõned paarid suudavad seda aga mõned mitte.

 

Väärikas ja lugupidav lahkuminek on selline, kus tehakse otsuseid nii lapsi kui vanemaid silmas pidades.

 

Sageli aga soovib haiget saanud, maha jäätud vanem, teist vanemat kahjustada ja võtta temalt võimalus olla õnnelik. Ja seda kahjuks läbi oma armastatud lapse, keelates lapsel kohtuda teise vanemaga, halvustades lapse kuuldes teist vanemat, saada kätte teiselt vanemalt nii palju raha kui võimalik, seada takistada tal alustada kellegi teisega uut elu jms.

 

Paarina võite tülitseda nii palju kui kulub, aga kui olete ka lapsevanemad, peate hoolitsema edasi oma lapse eest ja oma lapse ema/isa eest.

 

Last ei rahusta pärast teie paarisuhte lagunemist miski rohkem, kui heade sõnade kuulmine oma isalt oma ema kohta ja vastupidi.  Lastel on vaja, et nende vanemad oleksid õnnelikud.

 

Õnnetud vanemad on lastele koormaks, keda lapsed püüavad päästa. Kui laps peab tegelema vanemate eest hoolitsemisega, poolte valimisega ja oma vanemate päästmisega, ei saa tema elada oma elu ja ta on õnnetu.

 

Lapsevanemad kujundavad oma lapse arusaama iseendast ja õpetavad oma eeskujuga, kuidas lapsed hakkavad elusündmustele reageerima. Lahutuse tulemusena ei soovi vanemad kindlasti, et lapsel tekiks arvamus, et armastus teeb haiget ja lõhub suhteid.

 

Laps on sündinud mehe ja naise ühisest armastusest ja harmooniast. Lapse sündides on vanemate soov üles kasvatada õnnelik ja hästi elus toime tulev laps.  

 

Lapse võime lahutusega toime tulla sõltub sellest, kuidas nende vanemad sellega toime tulevad.  See on vanematele suur vastutus, millega ei ole kerge iseseisvalt toime tulla.

 

Selleks, et lapse jaoks oleks ema ja isa lahku minek võimalikult turvaline, on võimalus lahutusprotsessi kaasata neutraalse osapoolena perelepitaja. Perelepitaja kaasabil saavad lapsevanemad läbi rääkida ja kokku leppida lapse huvidest lähtudes kuidas nad hakkavad eraldi elades ühist last edasi kasvatama.

 

Perelepitus on lapsevanamatele kiirem, soodsam, vaimset tervist säästvam meetod, kus tehakse kohtuväliseid kokkuleppeid.

 

Perelepituse teenuse saamiseks on mitu võimalust.

*Võtta ühendust otse perelepitajaga, kes pakub tavaliselt tasulist perelepitusteenust. 

*Tasuta riikliku perelepituse teenust korraldab sotsiaalkindlustusamet. Teenuse saamiseks saab teha avalduse siin: https://iseteenindus.sotsiaalkindlustusamet.ee/ või kirjuta: info@sotsiaalkindlustusamet.ee.

 

Sinu lapse õnneliku tuleviku nimel 😊

 

#lahkeltlahku

#riiklikperelepitus


15.08.22

Arvamusfestival 2022

Minu esimese arvamusfestivali kogemus.
Arutelus „Hoolikas suunamudija“ Räägiti, kuidas on tööturul kannapöörde teinud inimesed jõudnud mõtteni, et võiks töötada sotsiaalvaldkonnas? Kuidas nende inimeste varasemad töökogemused on omakorda rikastanud sotsiaalvaldkonna tööelu, toonud sisse uusi tööviise ja suunamuutusi? Milline on siin tööandja ning koolituse roll? Avame sotsiaalvaldkonna töövõimaluste tausta ning arutleme, miks ja kuidas on inimestega töötamine tulevikutöö.
Sotsiaaltöö – kõlama jäi minu jaoks sellelt arutalult, et sotsiaaltöö on elustiil ja sotsiaalvaldkonna töötajal peab olema rikas mees või mõni muu töö, mis sissetuleku tagab. Mina olen sotsiaaltöös olnud alates 1992, kui seda õppima läksin. Elu on mulle andnud võimaluse näha seda valdkonda eri nurkade alt, seest ja väljast, madalamat ja kõrgemalt, kaugemalt ja lähemalt. Mina olen see, kes ei oska sellest väljuda….
Jah, nii on. 30. aastat tagasi, kui mina oma valikuid tegin, peale keskkooli, oli sotsiaaltööd õppima minna soovitaja kindel, et tegu on tulevikuerialaga. Ja tal oli õigus, aga rahast me siis ei rääkinud.
Sotsiaalvaldkond on laienenud ja erialasid juurde tulnud aga kahjuks pean nõustuma paneelis osalejate arvamusega, palganumber ei ole valdkonnas nii jõuliselt kasvanud kui teistel tulevikuerialadel. Kindlasti see kõikide sotsiaalvaldkonna erialade ja töökohtade kohta ei käi aga…. suures vaates nii on. Sotsiaaltöö kuvand on – vähe raha, et inimest toetada ja vähe raha, et palka maksta. Aga kui on probleem, kriis jms, siis sotsiaal aitab alati. Isegi kodutud koerad on sotsiaaltöötaja mure. Sest need inimesed on valinud selle töö mitte raha vaid ….. elustiili pärast 😉 ja x-faktor on see, mis neid selles valdkonnas kinni hoiab.
Ma tahan aidata vs ma olen kasulik. Aitäh Jane selle taipamise ja sõnastamise eest. Sotsiaaltööd õpivad ja teevad väga palju inimesi, kes tahavad aidata. Altruistlikult, ennast salgavalt, teiste heaks ja ise …. ereda leegina läbi põledes. Aga kõik ei põle ja on valdkonnas aastaid. „olen kasulik“ vs „olen aitaja“. Sisuline vahe, mis aitab mõtestada enda vajalikkust ja sotsiaaltööd. Tasub mõelda sotsiaalvaldkonna töötajana mida mina soovin – olla kasulik või vajalik.
Vaimse tervise ala oli vaieldamatult minu enim osaletud / kuulatud ala. 2 päeva vaimset tervist! Aga territooriumil ringi käies ja kuulates erinevaid arutelusid ja töötubasid, siis kuulsin või tahtsin kuulata…😉 ka teistes kohtades vaimse tervise teemade lahkamist. Vaimne tervis ei ole iseseisev ja müstiline olek, vaid täiest normaalne osa inimest, millest on hakatud viimased 2 aastat rohkem normaliseerima ja rääkima.
Mõlemal päeval räägiti väga palju vaimsest, käega katsumatust. Paljude osalejate jaoks oli uusi olulisi taipamisi ja teadmisi, infot, mõtteid ja ideid. Seda oli vaja, väga vaja. Ei tea, et ei tea astmelt said väga paljud osalejad edasi astmele – tean, et ei tea. Kasutamiseni ja jagamiseni on neil veel minna aga nad said tõuke just sellelt vaimse tervise alalt.
Kogemusnõustajad, kes ka said seekord „pildile“ ja sõna. Super, erinevatesse aruteludesse oli kaasatud erinevad kogemusnõustajad. Nii mõnigi festivalil osaleja sai teada, et kogemusnõustamine on ka tõenduspõhine ja kogemusnõustajaid on Eestis koolitatud juba alates 1.01.2016 aastast Sotsiaalministeeriumi poolt kinnitatud kogemusnõustaja koolituskava alusel ja Kogemusnõustajate Koja registris on ligi 400 kogemusnõustajat erinevate teemadega.
Jah, vaimse tervise toetajaid meil Eestis on! Aga tuleb tõdeda, et puudub teadmine, kahjuks ka spetsialistide tasandil, kes mida teeb. Igal nõustamise valdkonna töötajal on oma spetsiifika ja roll. Kogemusnõustaja, psühholoog, psühhiaater, vaimse tervise õde jne.
Teisel päeval oli ka minul au saada sõna oma arvamuse avaldamiseks vaimse tervise alal, teemal „Psüühika ja esoteerika: ravi või oht?“
Usk esoteerikasse – kas see aitab, annab lootust, tervendab?
Olen minagi alternatiivset abi otsinud aga julgust jääda ainult alternatiivile looma, mina ei ole soovinud. Olen meditsiini usku, meditsiin on see, mis areneb ja aitab. Mind on aidanud. Alternatiiv ja esoteerika annab usku ja lootust vaimule, kui kusagilt mujalt seda ei saa.
Seetõtt on minu sõnum, suhelge, rääkiga, märgake oma lähedasi ja reageerige, kui tunnete, et seda on vaja. Pange kõrvale oma valehäbid, eelarvamused ja uskumused. Usaldage oma sisetunnet. Olge PÄRISELT olemas ja SUHELGE.
Aitäh Arvamusfestival 2022, Paide!

Hommikune mõtterännak.

 Vähk ei küsi vanust, sugu ega staatust. Ta tuleb ja enam ära ei lähe või .... läheb aga jätab jälje. Kuhugi ... igaveseks. Vähiteekonna läb...