Vilja Prometi õlimaalid, Ülle Linnuste pastellid Kuressaare Raegaleriis „Metsavaikusest merele“ 5.04-5.05.2024
![❤](https://static.xx.fbcdn.net/images/emoji.php/v9/t6c/1/16/2764.png)
![😉](https://static.xx.fbcdn.net/images/emoji.php/v9/t57/1/16/1f609.png)
![🎨](https://static.xx.fbcdn.net/images/emoji.php/v9/t82/1/16/1f3a8.png)
Vähk, pikaajalise ja/või kroonilised haigused, valud, kriis. Autoimmuunhaigused (neerupealiste puudulikkus, kilpnäärme talitlushäired, vitiliigo). Osteoporoos, luumurrud, valudega toimetulek. Vaimne tervis, elukriisid, töötus, depressioon, stress, meeleoluhäired, enesehinnang, läbipõlemine, enese väärtustamine, ärevus, hirm. Suhteprobleemid, rasked suhted, pereprobleemid, vägivald.
Vilja Prometi õlimaalid, Ülle Linnuste pastellid Kuressaare Raegaleriis „Metsavaikusest merele“ 5.04-5.05.2024
Vähk ei küsi vanust, sugu ega staatust. Ta tuleb ja enam ära ei lähe või .... läheb aga jätab jälje. Kuhugi ... igaveseks.
Iga päev on surma ja suremist meie ümber. Elu loomulikkus.
Kogen, et teatud vanuses või
teatud elu etapis, hakkame märkama surma teisiti. Surm saab teise tähenduse. Surm
saab teise tunde. Ilmselt on selle koha nimi „elukogemus“.
Vanus, iseenda vanus. Ühel hetkel
on meie ümber armunuid-abiellumisi-sünde-töö-karjäär… ja siis … surevad inimesed,
sugulased, sõbrad, tuttavad. Eakad, vanad inimesed. Ja me ise oleme vanad. Elu eesmärk
ja visioon saab teise tähenduse. Kaua siis veel on elada – 20-30 või 10 aastat.
Kunagi tuleb lõpp, elu lõpp,
selle maailma lõpp. Mis on järele jäänud siin olemise, elu, mõte? Kulgeda nii
nagu seni, teha veel midagi olulist, teha midagi suurejoonelist või…. oodata surma.
Oleme ajas, kus kuidagi rohkem räägitakse, kirjutatakse ja lavastatakse etendusi surmast. Või on see hetkel minu puudutus…
Hiljutine kogemus etenduselt „Surm“, mida soovitan vaadata. „Surm“ on uurimus suremisest. Ja seda ta tõepoolest on! Saab naerda, nutta, mõelda, midagi uut teada ja kogeda. Etendusse on kokku pandud erinevad suremise võimalused, erinevad matmise tavad, erinevad elulised olukorrad surma ümber ja palju muud, mis on seotus surmaga.
Etenduses, näitlejates ja vaatajates on hulk emotsioone ning (taas)kogemisi, vaikust, taipamisi….
Super hea etendus, mida enne
surma vaadata, et teada kuidas on hea surra.
Surm, kui elu loomulikkus. Aga ikkagi tekitab sõna „surm“ hirmu või ebamugavust või muid emotsioone, mida pigem peidame kui kogeme.
Hirm. Hirm teadmatuse ees. Hirm surma
või suremise ees?
Võimalus kuulata, rääkida ja
kogeda.
Rääkimine on vabastav. Rääkides saame
ise teadlikumaks ja saame vastuseid oma küsimustele ja mõtetele.
Suremine on paratamatus, mis algab sünniga.
https://youtu.be/1ersBNwWZnI?si=LbDq1dJh_8PJjn7r
Lastekaitse Liit kampaania RÄÄGI MINUGA
Jõulud
on nagu pere suurendusklaas. Me tähaks loota, et lastes kasvab rõõm ja elevus,
kuid kui peres on pingeid, tulevad need samuti teravamalt esile.
Kui
suhted on läinud hapuks ja õhus on ärev paine, tajub seda ka laps ning võib
tunda suurt muret, segadust ja süütunnet.
Mida
keerulisemad on teemad, seda olulisem on need lastega avameelselt jutuks võtta,
et laps poleks oma mõtete ja küsimustega üksi, soovitab sotsiaaltöötaja, vaimse
tervise nõustaja ning perelepitaja Kairit Lindmäe.
Kui
laps ei saa mõnest situatsioonist aru, siis täidab ta selle tühimiku oma
fantaasiatega. „Soovitan vanematel mitte eeldada, et laps ei saa nagunii aru
või ei kuule. Need on olukorrad, kus pealtnäha süvenenult mängiva lapse juures
sõbrannaga oma eraelu probleeme arutatakse või vanemad tülitsevad öösel,
arvates, et laps ei kuule. Kuulevad küll ja muretsevad, mis ometi toimub,“
ütleb Lindmäe.
Loe lähemalt Kairit Lindmäe soovitusi, kuidas rääkida
lastega keerulistel teemadel: https://www.lastekaitseliit.ee/.../mida-ja-kuidas.../
Võiks
arvata, et üksindustunne kimbutab enim täiskasvanuid, neid, kes elavad omaette,
kel pole peret või seltskonda, kuhu kuuluda. Tegelikkuses tunnevad end üksikuna
ka väga paljud lapsed – ja seda hoolimata sellest, et nende ümber on
pereliikmed, lasteaia- ja koolikaaslased, õpetajad. Üksindus on lapse jaoks
ängistav emotsioon, mis võib viia tõsiste vaimse ja füüsilise tervise
vaevusteni. Praxise 2018. aasta uuringu alusel tunneb end üksildaselt iga
kolmas eesti laps. See arv on ehmatav. Laste üksinduse vastu võitlemisel on
esimene, võtmetähtsusega lüli lapse kontakt oma vanematega. Mitte üksnes koos
olemine, kõrvuti igaüks oma asjade ajamine, vaid autentne suhtlus, mille kaudu
laps õpib märkama ja väljendama oma emotsioone ja mõistma peredünaamikat.
Mida keerulisemad on teemad, seda olulisem on need
lastega avameelselt jutuks võtta, et laps poleks oma mõtete ja küsimustega
üksi. Kuidas rääkida lapsega, et vanemad lähevad lahku või et vanaema ei saa
enam terveks? Sotsiaaltöötaja, vaimse tervise ja kogemusnõustaja ning
perelepitaja Kairit Lindmäe ütleb, et selgitusi vajab nii sõimeealine kui ka
teismeline ning kõige halvem variant on see, kui mingil põhjusel peres
tõsistest asjadest ei räägita. Kahjuks on väga levinud, et keerulistel teemadel
ei ole vanemad lastega avameelsed – neid ilustatakse, pisendadatakse või
vaikitakse hoopis maha. Põhjuseks võib olla soov lapsi halbadest tunnetest
säästa, arvamine, et nad ei saa aru, on liiga väikesed või et mure ei puuduta
neid. Näiteks on üks selliseid tabuteemasid on surm, mille lastele
lahtimõtestamine põhjustab peredes raskusi, sest põlvkonnad ei ela enam koos ja
surmaga puututakse kokku väga vähe. Samuti on väga keerulised teemad vanemate
lahutus, pere majandusprobleemid või lähedaste rasked haigused.
Lindmäe sõnul tuleb lastele valusaid teemasid seletada
vanusest hoolimata: eakohast selgitust vajab nii 6- kui ka 16-aastane.
„Vanemate lahutus on sageli selline teema, kus kiputakse eeldama, et laps saab
ise aru ja näeb nagunii, mis toimub. Lapsele ei selgitata õigel ajal, mis tema
vanematega juhtuma hakkab. Laps aga armastab mõlemat vanemat ja ta näeb, kuidas
inimesed tülitsevad. Kui minnakse lahku, võib ta hakata arvama, et see toimus
tema tõttu või et edaspidi ei ole tal enam kodu,“ selgitab Lindmäe. Lahti
seletamata teemad võivad hakata last painama ja tekitada keerulisi küsimusi,
mida ta ei oska jutuks võtta. „Lapsele peab selgitama elukorralduslikke
muutusi, mis tema elus vanemate lahutusega kaasnevad, kuidas see teda mõjutab.
Eluliselt oluline on lapsele kinnitada, et talle jäävad alles mõlemad vanemad,
lihtsalt isa ja ema ei ela enam koos,“ räägib Lindmäe.
Lindmäe soovitab mõelda nagu laps ja mõista, et tema
elukogemused ei ole võrreldavad meie omadega. Kui laps ei saa mõnest
situatsioonist aru, siis täidab ta selle tühimiku oma fantaasiatega. Näiteks
kui ta kuuleb ema-isa riidlemas, võib ta arvata, et tema on süüdi, sest ajas
lõunalauas piimaklaasi ümber. „Soovitan vanematel mitte eeldada, et laps ei saa
nagunii aru või laps ei kuule. Need on olukorrad, kus pealtnäha süvenenult
mängiva lapse juures sõbrannaga oma eraelu probleeme arutatakse või vanemad tülitsevad
öösel, arvates, et laps ei kuule. Kuulevad küll ja muretsevad, mis ometi
toimub.“
Seda, mis vajab selgitust, tuleb mõelda just lapse
vanusest lähtudes. Väike laps võib vajada seletusi olukordadele, mis meie,
täiskasvanute, jaoks on sageli ilmselged. Näiteks võib tekitada arusaamatust ja
küsimusi lemmiklooma surm, sest see võib olla lapse esimene kokkupuude
surmateemadega.
Keerulistest teemadest tuleb rääkida kindlasti nii, et
lapsed ei tunneks omal vastutust suurte inimeste tunnete ees. „Selgita asju
faktipõhiselt. Ütle, et keegi ei ole süüdi ema-isa lahkuminekus, vaid olukord
on nüüd selline. Kirjelda, mida see muudatus elukorralduslikult kaasa toob. Kui
lapse jaoks muutusi ei tule, siis räägi ka sellest. Kui lapsi aruteludesse
kaasata, õpivad nad tulevikus ise konflikte lahendama. Kui aga mitte kaasata,
hakkavad nad konfliktiolukordades vaikima,“ räägib Lindmäe. „Kõik lapse
küsimused peavad saama vastuse. Pigem rääkida isegi rohkem kui liiga vähe.
Selliseid koduseid teemasid ei olegi, mida ei peaks arutama.“
Ära valeta ega ilusta: ka väga valusatest teemadest
peab rääkima nii, nagu need on. Kui näiteks lapse isa suri, ei tohiks isegi
3-aastasele valetada, et issi on pikal reisil ja tuleb kindlasti tagasi. Ei ole
hea ka asju pisendada või vastupidi – liialt hirmutada. „Soovitan
spetsialistilt või kas või internetist nõu otsida, kuidas rääkida keerulistest
asjadest,“ ütleb Lindmäe.
On kodusid, kus karjumine käib justkui elu juurde ning
probleeme lahendatakse häälekalt tülitsedes. Vanemad karjuvad üksteise ja laste
peale. Lindmäe sõnul on karjumine viide, et inimene ei tule oma emotsioonide
toime – ta sõna otseses mõttes ei oska olukorras mitte midagi muud teha kui
karjuda. Tal justkui puuduks piduripedaal. „Karjumine kahjustab ümbritsevaid
väga tugevalt. Hea uudis on aga see, et on olemas tehnikad, kuidas karjumisega
seotud käitumismustreid muuta. Lihtsalt tuleb lõpetada vabanduste esitamine oma
karjumisele,“ ütleb Lindmäe. „Esiteks tuleb tunnistada endale, et ei oskagi
käituda eeskujuliku vanemana. Ega meist keegi ei oska, sest manuaali me ju
lastekasvatamisel ette ei saa, vaid õpime koos lapse kasvamisega.“ Edasi saab
juba otsida abi ja nõuandeid, kuidas oma tunnetega toime tulema õppida.
Teismelisega suhtlemine
Teismelise toa uks võib olla kinni ja pealtnäha talle justkui ei lähekski korda pere siseelu, kuid Lindmäe sõnul ei ole see tavaliselt nii. Ei maksa eeldada, et nad on suured ja küll saavad ise kõigest aru või et neid üldse pereasjad ei huvita. „Teismelise sees on nagunii segadus, mis tingitud murrangulisest kasvuajast. Kui siia lisandub mure pereasjade pärast – vanemate lahutus, pere majanduslikud raskused, mõne pereliikme haigus vms – muutub teismelise niigi habras tasakaal veelgi hapramaks. Otsi mustreid, kuidas ta n-ö kätte saada. Näiteks kui ta on hommikul pahur, siis ei ole mõtet läheneda, et saada teada lihtsalt seda, kui halb ema olen,“ sõnab Lindmäe. „Mõni laps ei taha asjadest usalduslikult rääkida vanematega, kuid tal on turvavõrgustik või tugiisik – õpetaja, tädi, hea sõbranna. Väga hea, kui tal on selline turvainimene, kellega ta saab usalduslikult rääkida, aga hoiatan selle eest, et vanemad ei hakkaks uurima ja nuhkima, mis on nende vestluste sisu. Sellise tegevusega õõnestab vanem ainult suhet ja rikub ka lapse suhte usaldusisikuga.“
Eesti vaevleb sündimuskriisis, millele head ja kiiret lahendust ei paista. Põhjuste analüüsimisest ei piisa, need on meile teada. Me mõistame probleemi tõsidust, kuid ei ole suutnud saavutada nihet. Inimesed peavad tundma, et laste saamisel on mõte eelkõige neile endale ning alles seejärel ühiskonnale.
Oma ligi 30 aastase karjääri jooksul sotsiaaltöötajana olen täheldanud, et otsust lapsi saada pärsib eelkõige hirm hakkamasaamise ees. Kardetakse majanduslikku väljakutset, kuid samavõrd oluliseks peavad inimesed tugivõrgustiku puudumist ja tihtipeale lihtsalt ei usuta, et keskkond, kus täna elatakse, on piisavalt stabiilne, et lapsi saada.
Mitmed neist hirmudest on ühiskonnas üle forsseeritud ja neid on võimalik ja tulebki muuta. Palju oleneb tänaste otsustajate subjektiivsetest hoiakutest, kas neile personaalselt on oluline see, et Eestisse lapsi sünnib või mitte.
Haritumad noored sünnitavad vähem või lükkavad lapse saamist hilisemaks, kuna nende elu on lihtsalt nii huvitav. On võimalus reisida ja teha põnevaid asju ning kardetakse, et lapsed paneksid elu lukku. Vähem mõeldakse selle, mida laste saamise edasilükkamine ära võtab. Näiteks võimaluse oma lastega pikk ja tore elu koos elada.
Laste arvukus peres jääb kokkuvõttes väiksemaks, kuna esmasünnitajate vanus tõuseb – 2022. aastal oli esmasünnitaja keskmiselt 28,6-aastane ning füsioloogilistel põhjustel ei ole naistel võimalik sealt edasi nii palju lapsi sünnitada, kui nad ehk sooviksid. Kunstliku viljastamise teema on ka minu töös üha enam päevakorral, kuid sellega kaasneb naistel palju vaimseid pingeid.
Lasteta jäämine teeb õnnetuks
Otsuse taga üldse mitte lapsi saada on üldjuhul keskkond, mis vanemlust ei soosi. Kui soovime rohkem lapsi, tuleb muuta keskkonda – seda, mida me avalikult räägime, mis on kandvad sõnumid.
Sageli tuuakse põhjuseks, et pole leitud õiget kaaslast, kellega turvalist kodu luua. Inimestel on väga jäigad ootused partnerile või neid mõjutavad halvad kogemused lasepõlvest, mida oma lastele edasi anda ei soovita. Ei usuta piisavalt endasse ega oma võimekusse teha asju teistmoodi.
Samas, olles vaadanud otsa neile inimestele, kes teadlikult on otsustanud lapsi mitte saada või jõudnud vanusesse, kus lapsi ka soovi korral enam ei saa, siis üldjuhul on nad oma elus õnnetud. Vanemas eas koged puuduvat sidet lapsega hoopis teismoodi kui noorena oleks osanud arvata.
Suhemustreid on mõjutanud palju ka ajalugu. Nõukogude ajal oli peresid, kus omavahel räägiti, aga veelgi rohkem oli neid peresid, kus vaikiti, mis tekitas üldist usaldamatust. Kõige sagedasem põhjus, miks perekonnad lahku lähevad, seisnebki oskamatuses suhelda. Ootused on erinevad, laste kasvatamise põhimõtted erinevad, kuid sellest omavahel ei räägita.
Suhtlemist ei õpetata kahjuks ka koolis. Kui küsisin oma lapselt, millest perekonnaõpetuse tunnis räägitakse, siis esimese asjana ütles ta, et sellest, kuidas lahku minna! Aga tuleks rääkida hoopis sellest, kuidas armastusega hakkama saada – kuidas suhet hoida siis, kui kõhus on liblikad ja kuidas siis, kui tuleb argipäev, et esimene valik poleks suhte purunemine.
Kui tööandjad suhtuvad hoolivalt, sünnib rohkem lapsi
Ka tööturult eemale jäämine on naistele väljakutse. Uuringutes on välja tulnud, et vaimselt on see kõige raskem just kõrgharidusega ning varasemalt heal postisoonil olnud naistele, kes ootavad, et neid ka peale lapsepuhkust väärtustatakse. Kuigi seadus kohustab lapsepuhkusele läinud vanemale töökohta säilitama, see alati nii lähe.
Riik on lapsevanematele toeks, kuid olukorras, kus toetused on korra suuremad ja siis jälle väiksemad ning väärtustatakse selgelt kolme last rohkem kui üht-kaht, ei tekita see usaldust riigi vastu ega motiveeri järgmistele lastele mõtlema. Ja kuigi peretoetuste suhtes on ka üksjagu kriitikat, tuleks pigem mõelda, et kui madal sündimuse statistika vaataks meile vastu juhul, kui vanema- ja peretoetusi poleks olnud?
Aga mida saaks veel ära teha? Koolituste, tugigruppide ja rahaliste toetuste osas on meil rõhk selgelt erivajadustega laste vanematel, kuid ka tavalised vanemad vajaksid rohkem tuge ja kindlustunnet.
Vanemlusprogrammid, nagu need täna on olemas rasedatele, võiks olla senisest kättesaadavamad ning aitaks paljusid hirme maha võtta. Et emad või isad ei peaks peale lapse sündi foorumitest lugema, kuidas ikkagi last kasvatada ning muutunud oludes hakkama saada. Eriti siis, kui esimene laps on erivajadusega või lihtsalt n-ö „raske laps“ ja beebiiga on emale olnud kurnav, ei sünni otsust järgmist last sünnitada. Kokkuvõttes oleks igasugune vaimse tervise ennetustöö ka riigile soodsam kui hilisem depressiooniravi.
Ka teenustele tuleks suuremat rõhku pöörata. Lahendamist vajavad nii lasteaiakohtade puudus kui kvalifitseeritud õpetajate probleem. Igakülgne huvihariduse toetamine on samuti äärmiselt oluline ja tugevdab usku kasvatuskeskkonda. Meil käivad koolibussid ja inimesed saavad ka maal elades haridust omandada, aga seejuures ei ole 50km kaugusel asuvas vallakeskuses toimuvad trenni ja huviringid siiski kõigile lastele ühtmoodi kättesaadavad.
Kui soovime sündimust suurendada, tuleks alustada sellest, et kaardistada, milline keskkond on lastele ja lapsevanematele turvaline ja toetav? Tahaks uskuda et asi läheb paremaks, aga nagu ma loo alguses ütlesin, kõik oleneb otsustajatest ja nende subjektiivsest seosest antud teemaga. Ka betooni valamine võib olla oluline, aga kes lõpuks nendes majades elab, kui lapsi juurde ei sünni?
Surmakohvik… ei midagi müstilist, hirmsat või kummalist. Meeldivas seltskonnas söögi ja joogi nautimine, kus laua jututeemaks on surm, matused. Siit ilmast lahkumisega seonduv.
Kui saad kutse tervise- ja tööministrilt Peep
Petersonilt, siis tuleb minna..... Erinevad tööd, erinevad rollid.
Peast käib läbi mõte, miks mina aga rohkem selle üle aega mõelda ei ole ja kas ongi vaja. Kui kutse, siis kutse.
Kui helistab
ajakirjanik sõnumiga, et saad täna tunnustuse... lööb ärevus üle pea, sest
kutsest pole ma seda osanud välja lugeda, et MINA saan tunnustuse.
..... Seega oli minul
täna võimalus olla üliväärika seltskonnaga koos Maarjamäe lossis, kus
tunnustati terviseedendajaid üle Eesti ja saada tunnustus tervise- ja
tööministrilt vaimse tervis edendamise eest.
Lugu siis selline: Kairit Lindmäe - ta on aastaid silma paistnud kui suurepärane sotsiaalvaldkonna ekspert ja eriilmeline nõustaja, mh töötab ta vaimse tervise ja kriisinõustajana. Kogukonnas on märgatud tema aktiivsust sisuka sotsiaalteemalise blogi pidamisel, erinevate tegevuste korraldamisel ja läbiviimisel, sh on ta tähtsustanud eakate vaimset tervist.
Mul on siiras heameel,
et vaimne tervis on saanud omale koha tervise valdkonnas.
Lisan veel, et Saaremaa paistis teiste maakondade hulgast silma, minu arvates, oma kandidaatide valikuga. Mõeldi laiemalt tervisele. Minuga koos said tunnustuse Raadio Kadi vastutava toimetaja Tõnis Kipper ja Kuressaare haigla infektsioonikontrolli õed Inga Adamson.
Teised tegusad terviseedendajad on siin nimekirjas: https://tinyurl.com/r3d2uext
Kui oluline on Fb, meie ühine näoraamat, meie tänapäeval. See on nii tavaline, suhtleme jagame, loeme, saame infot ja jagame seda väga sujuvalt teistele. Lihtne ju – kõikidele sõpradele avalikult või mitte, korraga saata kutse või info mulle olulistest sündmustest.
Minu lühikese ülevaade vaimse tervise päeval, 10.10.22, korraldatud konverentsist „Vanemaealine tänapäeva ühiskonnas“.
Soovitan ettekandeid youtubest vaadata ja kuulata. Ettekanded on väga sisukad ja informatiivsed.Paarisuhte loomisel on oluline, et mõlemad osapooled aktsepteeriksid teist osapoolt just nii nagu tema sellesse suhtesse on tulnud. Mõlemad peavad saama liikuda edasi oma tuleviku suunas, samal ajal luues ja kokku leppides ühist tulevikku. Selleks, et luua ühist tulevikku on vaja mõlemal lahti lasta oma isiklikust tulevikuvisioonist just nii palju kui tundub mõistlik. Ja kui nii suudetakse suhtes aktsepteerida teineteist, luuaksegi ühine tulevik.
Kahjuks kõik paarisuhted ei kesta ja katkevad ühel päeva. Tuleb aktsepteerida, et paarisuhe ei saa olla eesmärk omaette, vaid see on kasvamise vahend inimeseks olemise teel.
Paarina lahku
minnes on oluline aktsepteerida teise inimese valikud, öelda aitäh ja anda
talle koht oma südames. Nii saab lahku
minna rahumeelselt. Mõned paarid suudavad seda aga mõned mitte.
Väärikas ja
lugupidav lahkuminek on selline, kus tehakse otsuseid nii lapsi kui vanemaid
silmas pidades.
Sageli aga soovib
haiget saanud, maha jäätud vanem, teist vanemat kahjustada ja võtta temalt
võimalus olla õnnelik. Ja seda kahjuks läbi oma armastatud lapse, keelates lapsel
kohtuda teise vanemaga, halvustades lapse kuuldes teist vanemat, saada kätte
teiselt vanemalt nii palju raha kui võimalik, seada takistada tal alustada
kellegi teisega uut elu jms.
Paarina võite
tülitseda nii palju kui kulub, aga kui olete ka lapsevanemad, peate hoolitsema
edasi oma lapse eest ja oma lapse ema/isa eest.
Last ei rahusta
pärast teie paarisuhte lagunemist miski rohkem, kui heade sõnade kuulmine oma
isalt oma ema kohta ja vastupidi. Lastel
on vaja, et nende vanemad oleksid õnnelikud.
Õnnetud vanemad on
lastele koormaks, keda lapsed püüavad päästa. Kui laps peab tegelema vanemate
eest hoolitsemisega, poolte valimisega ja oma vanemate päästmisega, ei saa tema
elada oma elu ja ta on õnnetu.
Lapsevanemad kujundavad
oma lapse arusaama iseendast ja õpetavad oma eeskujuga, kuidas lapsed hakkavad
elusündmustele reageerima. Lahutuse tulemusena ei soovi vanemad kindlasti, et
lapsel tekiks arvamus, et armastus teeb haiget ja lõhub suhteid.
Laps on sündinud mehe
ja naise ühisest armastusest ja harmooniast. Lapse sündides on vanemate soov
üles kasvatada õnnelik ja hästi elus toime tulev laps.
Lapse võime
lahutusega toime tulla sõltub sellest, kuidas nende vanemad sellega toime
tulevad. See on vanematele suur vastutus,
millega ei ole kerge iseseisvalt toime tulla.
Selleks, et lapse jaoks
oleks ema ja isa lahku minek võimalikult turvaline, on võimalus lahutusprotsessi
kaasata neutraalse osapoolena perelepitaja. Perelepitaja kaasabil saavad
lapsevanemad läbi rääkida ja kokku leppida lapse huvidest lähtudes kuidas nad
hakkavad eraldi elades ühist last edasi kasvatama.
Perelepitus on lapsevanamatele kiirem,
soodsam, vaimset tervist säästvam meetod, kus tehakse kohtuväliseid
kokkuleppeid.
Perelepituse teenuse saamiseks on mitu
võimalust.
*Võtta
ühendust otse perelepitajaga, kes pakub tavaliselt tasulist perelepitusteenust.
*Tasuta riikliku
perelepituse teenust korraldab sotsiaalkindlustusamet. Teenuse saamiseks saab
teha avalduse siin: https://iseteenindus.sotsiaalkindlustusamet.ee/ või
kirjuta: info@sotsiaalkindlustusamet.ee.
Sinu lapse õnneliku tuleviku nimel 😊
Vilja Prometi õlimaalid, Ülle Linnuste pastellid Kuressaare Raegaleriis „Metsavaikusest merele“ 5.04-5.05.2024 Oli imearmas taaskohtumine ...