Vilja Prometi õlimaalid, Ülle Linnuste pastellid Kuressaare Raegaleriis „Metsavaikusest merele“ 5.04-5.05.2024
Oli imearmas taaskohtumine inimesega, tänu kellele mina julgen ja tahan maalida, võtta kätte pintsli ja kanda värvi paberile, valgeks värvitud põrandapapile, lõuendile… Vilja Promet, maalikunstnik.
Mina, kes ma olen tavaline keskmine inimene, kelle teadmised kunstist, maalimisest, joonistamisest ja kogu sellest maalimast, piirduvad vaid koolis õpituga või näitustel käimisega.
Ja ma teadsin, et mina joonistada ei oska.
Just Vilja Promet on see inimene, kes murdis minus müüdi „ma ei oska joonistada“.
Tema pani mind nägema/vaatama kunstiteoseid teisiti, nende taha ja sisse.
Me kohtusime 2002 aasta juulikuus Viljandi metsade vahel, kus Vilja tegi oma kodus maalilaagrit. Sellest laagrist sain mina teada mingi ajakirja artiklist, mille lõpus olid Vilja kontaktid. Enam ei mäleta mis mind seal täpselt kõnetas ja miks ma tookord tundsin, et pean sinna minema aga sinna laagrisse ma jõudsin. 10 aastat peale keskkooli, 28 aastasena. Maalima…
See oli imeline nädal, kus Vilja hoolitses meie eest, tegi süüa (imelisi kohupiimapontsikuid), tõi jäätist ja toimetas kõige praktilisega. Laagris olijate ülesanne oli vaid maalida-maalida-maalida-maalida. Varahommikust hilise õhtuni, õues, sooja päikese käes. Õlivärvidega põrandapapile 
See kogemus oli imeline. Keegi ei öelnud kuidas täpselt teha. Keegi ei öelnud, et see mida teed on vale. Keegi ei öelnud kuidas on parem. See mida tegin oli minu pilt, minu nägemus ja soov.
Koju tulles ostsin endale ka pintslid ja värvid ning maalisin kodus üksi edasi. Hommikust õhtuni, ennast unustavalt.
Kahjuks on tulnud vahele pikka paus. Aga värvid ja pintslid on endiselt minuga. Keldris ootel võimalust. 
Olen seda imelist tunnet, mis Vilja minus äratas, oma sees kandnud. Tunne, mida ei saa kirjeldada. Tunne, mis tekib maalides. Selles protsessis olles.
