Mul oli au olla Mänguterapeut Tiia Randpere Mängulise Vanemluse kogukonna külalisesineja.
Kohtumise kokkuvõte:
Kolmapäeval oli meie Mängulise Vanemluse kogukonnas külas Kairit Lindmäe (sotsiaaltöötaja, vaimse tervise nõustaja, perelepitaja), kellega rääkisime sõprussuhetest, sotsiaalsest ebakindlusest/ärevusest ning sellest, kuidas need võivad olla seotud kooli- ja lasteaiatõrkega.
Panen siia mõned olulisemad mõtted, mis vestlusest kõlama jäid. Sellised, mida lapsevanemad sageli ei tea või millele ei oska kohe tähelepanu pöörata:
1) “Ma ei taha minna” ei ole alati trots
Kui lapsel on hommikuti kõhuvalu või peavalu, aga arst ei leia põhjust, võib tegu olla psühhosomaatilise stressiga — keha annab märku, et lapsel on kuskil “liiga palju”. Sageli peitub põhjus suhetes, kuulumistundes või turvatundes, mitte õppimises.
2) Sotsiaalne ärevus ei näe alati välja nagu hirm
Ärevus võib väljenduda ka trotsis, vihastamises, keeldumises, “ükskõiksuses” või tuimusena. Mõni laps ütleb “pole midagi”, sest ta on õppinud, et nii on turvalisem (ja ei koorma vanemat/õpetajat).
3) “Vaikne tõrjumine” on päris — ja seda on raske märgata
Olukorrad stiilis: “tiim on täis” või “sa ei saa tulla” ei pruugi välja näha nagu kiusamine, aga kui laps jääb korduvalt kõrvale, mõjutab see enesehinnangut kiiresti. Kairit rõhutas: last tuleb uskuda, aga samal ajal tasub olukorda koostöös õpetajaga üle kontrollida, sest vanem rühmas/klassis ise ei näe.
4) Kõige sagedasem “viga” on tunnete tühistamine
Laused nagu: “Ah pole hullu”, “Küll homme läheb paremaks” või “Mina ka…” võivad olla hästi heatahtlikud, aga laps kuuleb sealt sageli: “Sinu tunne pole oluline.”
Palju mõjusam on: “Ma näen, et see tegi sulle haiget. Räägi, mis juhtus.”
5) Vanema roll: mitte lahendada lapse eest, vaid lahendada koos
Hea suund on:
• võtta lapse juttu tõsiselt,
• küsida eakohaselt: “Mida sina tahaksid proovida?”
• teha vajadusel õpetajaga kokkuleppeid,
• ja õpetada lapsele vähehaaval, kuidas ta saab ise enda eest seista.
6) Lapse enesehinnang on “turvavõrk” sõprussuhetes
Kairit rõhutas mitu korda: enesekehtestamine ja enesehinnang on võtmekohad.
Kui laps kardab kõigile “ei” öelda või klammerdub ühe sõbra külge, on tihti taustal turvatunde puudus — ja seda saab kodus toetada päris lihtsate asjadega: kuulamine, koosolemise aeg, täiskasvanu eeskuju (“ma ütlen ka ei”), ning lapse vajaduste sõnastamine.
7) Kui laps jääb peale haigust koju ja ei julge tagasi minna
Sageli pole põhjus “laiskuses”, vaid hirmus:
• olen mahajäänud,
• mind pannakse tähelepanu keskpunkti,
• ma ei tule toime.
Siin aitab palju kooli ja õpetajaga kokkulepete tegemine (nt mitte esimesena küsida, lubada pehmemat tagasitulekut).
Suur aitäh, Kairit, et tõid sellesse teemasse nii palju selgust ja praktilisi vaatenurki!
Kui sa ei saanud otse kuulata, siis vestlus on järelvaadatav meie kogukonnas (nagu ka teised spetsialistide kohtumised). Liitumisel on 7 päevane tasuta prooviperiood, mille jooksul saad otsustada, kas soovid meiega jätkata. Liituda saad soovi korral siin:
Minu lisa kommentaar
Kohtumisel kujunes sisukas ja vajalik arutelu teemal, mis puudutab väga paljusid lapsevanemaid, kuid millest räägitakse kahjuks endiselt liiga vähe.Täiskasvanud, lapsevanemad ja õpetajad, on lapsele kõige olulisemad eeskujud. Just nende kaudu õpib väike inimene, kuidas maailmas toime tulla ja ennast selles turvaliselt tunda. Laps jälgib, kuidas täiskasvanud käituvad, suhtlevad ja otsuseid langetavad. Nende pealt kujuneb arusaam sellest, mis on lubatud ja mis mitte, kuidas lahendada konflikte ning kuidas tulla toime raskustega.
Täiskasvanud loovad lapse ümber keskkonna, kus tal on võimalik kasvada ja areneda. See keskkond ei koosne üksnes füüsilistest tingimustest, vaid ka emotsionaalsest õhkkonnast – turvatundest, aktsepteerimisest, kuulamisest ja piiridest. Laps õpib eelkõige eeskuju kaudu, sellest, kuidas me temaga räägime, kuidas me oma tundeid väljendame ning kuidas me igapäevaelus käitume.
Sõnad on olulised, kuid veel mõjusam on see, mida laps näeb ja kogeb.
Nii kujuneb lapse enesehinnang, enesetunnetus ja usk oma võimetesse. Kui laps kogeb, et teda märgatakse, väärtustatakse ja toetatakse, õpib ta ka iseennast väärtustama. Sellest saab alus tema tulevasele toimetulekule suhetes, koolis ja hilisemas elus.
Oluline on mõista, et laps ei ole täiskasvanu koopia. Laps on kujunev isiksus oma eripärade, tugevuste ja arenguteega. Täiskasvanu roll ei ole vormida last enda sarnaseks, vaid toetada teda saama selleks, kes ta oma olemuselt on. Me peame looma tingimused, milles ta saab turvaliselt ja teadlikult iseendaks kasvada.
Nii kujuneb lapse enesehinnang, enesetunnetus ja usk oma võimetesse. Kui laps kogeb, et teda märgatakse, väärtustatakse ja toetatakse, õpib ta ka iseennast väärtustama. Sellest saab alus tema tulevasele toimetulekule suhetes, koolis ja hilisemas elus.
Oluline on mõista, et laps ei ole täiskasvanu koopia. Laps on kujunev isiksus oma eripärade, tugevuste ja arenguteega. Täiskasvanu roll ei ole vormida last enda sarnaseks, vaid toetada teda saama selleks, kes ta oma olemuselt on. Me peame looma tingimused, milles ta saab turvaliselt ja teadlikult iseendaks kasvada.
