30.03.21

Minu koroona aastapäev

 Aasta tagasi nautisin mina imelist päikselist hommikut kohvi ja iseendaga.  Maailm oli lukus. Segadus ja teadmatus, keegi kusagil tegutses ja otsustas. Kaasaegne sõda? Mina olin sellest kõigest eemal ja olin sellega väga rahul. Eesliinile appi mina ei tõtanud, kuna kuulun riskigruppi. Olin valmis panustama kaugelt, kodust ja turvaliselt endale ja perele. Nägin vajadust käivitada Saaremaa inimestele kriisitelefon ja olin valmis sellega tegelema, pakkuma telefoninõustamist. Kirjutasin tol hommikul, et „Elu hoiab mind. Ma ei pea olema selle kriisi sees…“

15.03 olin saanud oma teadliku elu kõige õõvastavama kogemuse. Saaremaa oli just lukku pandud. Teel Pärnust Virtsu keerutasin peas mõtteid, kas minna saarele või jääda mandrile. Kui kauaks on Saaremaa lukus. Mis saab edasi? Millal? Enne pileti ostmist küsisid minult kaks laigulistes riietes ja maskidega meest,  kas ma tean, et Saaremaa on lukus ja kui sinna lähen siis tagasi ei saa. Ei olnud hea tunne…. Ühe otsa pilet teadmatusse.

Ja nii ma siis istusin viimasel märtsikuu päeval kodus ja nautisin iseendaga olemist. Seni, kuni tuli kõne Marililt, mis viis minu kaine mõistuse. Marili küsis, kas ma olen valmis võtma üle kriiskodu juhtimise, kuna Südamekodu juhataja Piret on viirusesse haigestunud ja ei saa hooldekodu juhtida.  Ka Südamekodu kliendid ja töötajad olid selleks ajaks suures osas haigestunud. Südamekodusse tehti vallaga koostöös kriiskodu. Miski minus käivitus ja minu vastus oli jah. Miks? Kui teaks. Olen sellele palju mõelnud ja saanud iseendas ka mingeid vastuseid.

Ütlesin jah, teadmata mida see tähendab. Mida minult oodatakse. Kui seda sel hetkel keegi üldse teadiski. Kui olin kõne lõpetanud oli pea täis mõtteid. Mis mind ees ootab ja kuidas organiseerida ümber kõik oma senised plaanid. Arvasin, et teen tööd  kodukontorist ja kõik on korraldatud. Mõistus genereeris plaane ja lahendusi.

Peale lõunat käisin kriiskodus, Upal, olukorda vaatamas ja üle võtmas. Mulle näidati töötajaid, kes teavad mida tuleb teha ja kes mind abistavad. Kus on vajalikud vahendid ja kuhu hakkavad tulema inimesed haiglast. Ruumid, maja, inimesed…. Segadus, ülipalju infot. Ma ei saanud mitte midagi aru. Aga seda ma sain aru, et mingit kodukontorit ja kaugelt delegeerimist ei ole.

1.04 hommik, naljapäev, mis 2020 aastal ei olnud naljakas. Olin veetnud unetu öö, mõeldes, kuidas  öelda, et seda mina ei tee. Ma ei võta kriiskodu juhtimist omale. See on mulle ulme. Kuidas ma seda Marilile ütlen. Aga ma olin võtnud vastutuse ja ma ei lubanud endale alla anda. Õppetund, kogemus.  Õppida ütlema „ei“. Ajasin selja sirgu ja läksin vastu oma saatusele. Sõitsin Upale, teadamatuse. Ja siis ei olnud enam aega mõelda, tuli tegutseda. Nii nagu tol hetkel oli kõige parem teadmine.

Sel hommikul algas minu elu seni üks tõsisemaid karastusi. Aga see on mulle kaasa toonud ka väga palju positiivseid hetki, mille eest ma olen tänulik. Endasse vaatamisi ja analüüsimist, uusi teadmisi, taipamisi ja oskuseid, kogemusi. Super toredaid inimesi minu ümber. Kõike seda ma ei oleks saanud ilma kriiskoduta.

Ma hindan kõrgelt kogu seda meeskonda, väljast ja seestpoolt maja, kes minuga koos selles karussellis keerles ja kõike seda talusid ning ise vaimselt terveks jäid. Lõpuni. Ilma nende inimesteta ei oleks kriiskodu toiminud, sest hooldekodu töötajatest oli kohal vaid üks. Margit, kes andis endast igale hetkel kõik mida tema suutis. Toimetasime võõras majas, võõraste inimestega ja teadmatu vaenlasega võideldes.

Kirjutada ja rääkida oleks palju. 56 päeva kriiskodus + karantiinimaja, olenemata nädalapäevast ja kellaajast. Öösel ja emadepäeval. Kahjuks ei olnud mul aega kõike vahetult üles kirjutada. Algul proovisin panna kirja märksõnu aga siis kadus ka see aeg.  Seetõttu pean leppima mälestustega mis pähe mahuvad. Sellest võiks kirjutada raamatu, selline mõte tiirles ka minu peas. Raamatut ei ole aga jooksvalt kajastati ajakirjanduses kriiskodu tegemisi üle Eesti, isegi Soome raadios.

Emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid, sellest ajast jagada jaguks veel ja veel.  Ei hakka siia kirjeldama kriiskodus toimunut, seda kõike on väga palju. Olen alati valmis rääkima.

Miks ma seda kõike teiega jagan. Kogemus, minu kogemus. Iseenda tundma õppimine. Iseenda tajumine. Kohustused, ajaplaneerimine, vaimne tervis.

Kogu selles kriiskodu karussellis olid mul ka muud kohustused – koolitused, mis olid vaja lõpetada, Sotsiaaltöötaja kutseeksam, töö naiste tugikeskuses, pere. Tegin ära. Ja ootasin aega, et minna metsa ja olla taas omatte, mitte suhelda. Suhelda tuli ülipalju - telefonikõned, sõnumid, kirjad, töötajad, hoolealused, ja seda vahel kõike korraga, sest aega ei olnud. Kõikidel oli kohe vastuseid vaja. 

Mis on see, mis käivitub enne kui mõistus „stop“ ütleb. Kas ma tahan, et see „stop“ tuleks. Mis see mulle annab. Miks? Ma täna juba tean neid vastuseid aga ikka on juhtunud, et mõistus on kohal hiljem kui emotsioon. Enesejuhtimise oskused, mida tuleb meil elus õppida ja mida ma saan täna õpetada teistele, läbi oma kogemuste.

Tean, et kõik on võimalik, kui anda endale võimalus ja uskuda endasse. Mitte alla anda, mis oleks lihtne. Kõikidel aga ei ole lihtne endasse uskuda. Hea on olla rutiinis ja turvalises mugavustsoonis. Kuidas võtta vastu väljakutseid ja teha iseendaga kokkuleppeid, areneda.

Kuidas iseennast säästa ja kuidas hoida meeskonda ning näida tugev olukorras, kus iseendalgi tulevik tume. Jah, minul oli selles segaduses vahel tunne, et olen kapten, kes kinnitab meeskonnale, et varsti rand paistab aga omal mul puudus teadmine kus on rand ja kuhu tahame jõuda. Ja oli ka hetki, kus tundus, et see kõik on nali ja halb unenägu, mäng. Infopuudus ja üleküllus korraga.

Kogemus – igaüks peab teadma millised on iseenda "tööriistad", mida kriisi kasutada, et osata kriisist väljuda tugevamana kui sinna kukkudes.  Siirad tänud siinkohal minu toetajatele.

Vaimne tervis ja heaolu on mind väga ammu kõnetanud. Mul on ülimalt heameel, et kriis aitas kaas stigmade kukutamisele ja on teinud vaimse tervise nähtavaks. Täna on juba normaalne rääkida vaimsest tervisest ja abi otsimisest. Kriiskodus kogesin vahetult, kui lihtne on kaotada selge mõistus. Suletuna oma toas, üksi, televiisori ja raadioga, kus on vaid info koroonast. Toit tuuakse tuppa, hooldajad on kui tulnukad ja tulevad tuppa vaid hädavajadusel. See kõik mõjutas eakate vaimset tervist.

Sotsiaalvaldkond sai kriisi kõige enam koormust ja vähe tähelepanu, väärtustamist. Olen siiralt tänulik meie Presidendile, Kersti Kaljulaid'ile, kes märkas kriisikodu kriisis ja peale seda.

Sotsiaalvaldkond väljab kriisist alati viimasena. Ka kriiskodu. Kui staap ja haigla ennast kokku koondas ja hinge tõmbs, oli kriiskodu endiselt mures positiivsete testitulemuste pärast. Meie lõpp saabus hiljem.

Järeldused kriisist. Teame, et kriisid on õppetunnid aga peame ka sisuliselt aru saama ja enda jaoks järeldusi tegema. Tavapäraselt jäävad inimesed kriis kinni, minevikku kinni ja ei toimu edasi liikumist, õppimist. Või väljuvad kriisist kaua. Pean tõdema, et aasta tagasi saadud kogemustest tehti pinnapealseid järeldusi ja meie järgmine kriis tuli sügavam. Valikute küsimus, kellega teha järeldusi ja kogemusi vahetada. Kriisikodu kogemusi küsitud ei ole.

Täna on imeline hommik ja saan taaskord kirjutada: „Elu hoiab mind.“  

Aitäh, kriisikodu. Aitäh, teile, kes te uskusite minusse, ja olete "süüdi" et sattusin kriisikodusse.

KAIRIT LINDMÄE ⟩ Minu koroona-aastapäev - Arvamus - Saarte Hääl (postimees.ee)


Hommikune mõtterännak.

 Vähk ei küsi vanust, sugu ega staatust. Ta tuleb ja enam ära ei lähe või .... läheb aga jätab jälje. Kuhugi ... igaveseks. Vähiteekonna läb...