Aasta tagasi nautisin mina imelist päikselist hommikut kohvi ja iseendaga. Maailm oli lukus. Segadus ja teadmatus, keegi kusagil tegutses ja otsustas. Kaasaegne sõda? Mina olin sellest kõigest eemal ja olin sellega väga rahul. Eesliinile appi mina ei tõtanud, kuna kuulun riskigruppi. Olin valmis panustama kaugelt, kodust ja turvaliselt endale ja perele. Nägin vajadust käivitada Saaremaa inimestele kriisitelefon ja olin valmis sellega tegelema, pakkuma telefoninõustamist. Kirjutasin tol hommikul, et „Elu hoiab mind. Ma ei pea olema selle kriisi sees…“
15.03 olin saanud oma teadliku elu kõige õõvastavama
kogemuse. Saaremaa oli just lukku pandud. Teel Pärnust Virtsu keerutasin peas
mõtteid, kas minna saarele või jääda mandrile. Kui kauaks on Saaremaa lukus.
Mis saab edasi? Millal? Enne pileti ostmist küsisid minult kaks laigulistes
riietes ja maskidega meest, kas ma tean,
et Saaremaa on lukus ja kui sinna lähen siis tagasi ei saa. Ei olnud hea
tunne…. Ühe otsa pilet teadmatusse.
Ja nii ma siis istusin viimasel märtsikuu päeval kodus ja
nautisin iseendaga olemist. Seni, kuni tuli kõne Marililt, mis viis minu kaine
mõistuse. Marili küsis, kas ma olen valmis võtma üle kriiskodu juhtimise, kuna
Südamekodu juhataja Piret on viirusesse haigestunud ja ei saa hooldekodu
juhtida. Ka Südamekodu kliendid ja
töötajad olid selleks ajaks suures osas haigestunud. Südamekodusse tehti vallaga
koostöös kriiskodu. Miski minus käivitus ja minu vastus oli jah. Miks? Kui
teaks. Olen sellele palju mõelnud ja saanud iseendas ka mingeid vastuseid.
Ütlesin jah, teadmata mida see tähendab. Mida minult oodatakse.
Kui seda sel hetkel keegi üldse teadiski. Kui olin kõne lõpetanud oli pea täis
mõtteid. Mis mind ees ootab ja kuidas organiseerida ümber kõik oma senised
plaanid. Arvasin, et teen tööd kodukontorist ja kõik on korraldatud. Mõistus
genereeris plaane ja lahendusi.
Peale lõunat käisin kriiskodus, Upal, olukorda vaatamas ja
üle võtmas. Mulle näidati töötajaid, kes teavad mida tuleb teha ja kes mind
abistavad. Kus on vajalikud vahendid ja kuhu hakkavad tulema inimesed haiglast.
Ruumid, maja, inimesed…. Segadus, ülipalju infot. Ma ei saanud mitte midagi
aru. Aga seda ma sain aru, et mingit kodukontorit ja kaugelt delegeerimist ei
ole.
1.04 hommik, naljapäev, mis 2020 aastal ei olnud naljakas. Olin
veetnud unetu öö, mõeldes, kuidas öelda,
et seda mina ei tee. Ma ei võta kriiskodu juhtimist omale. See on mulle ulme.
Kuidas ma seda Marilile ütlen. Aga ma olin võtnud vastutuse ja ma ei lubanud
endale alla anda. Õppetund, kogemus.
Õppida ütlema „ei“. Ajasin selja sirgu ja läksin vastu oma saatusele.
Sõitsin Upale, teadamatuse. Ja siis ei olnud enam aega mõelda, tuli tegutseda. Nii
nagu tol hetkel oli kõige parem teadmine.
Sel hommikul algas minu elu seni üks tõsisemaid karastusi. Aga
see on mulle kaasa toonud ka väga palju positiivseid hetki, mille eest ma olen
tänulik. Endasse vaatamisi ja analüüsimist, uusi teadmisi, taipamisi ja oskuseid,
kogemusi. Super toredaid inimesi minu ümber. Kõike seda ma ei oleks saanud ilma
kriiskoduta.
Ma hindan kõrgelt kogu seda meeskonda, väljast ja seestpoolt
maja, kes minuga koos selles karussellis keerles ja kõike seda talusid ning ise
vaimselt terveks jäid. Lõpuni. Ilma nende inimesteta ei oleks kriiskodu
toiminud, sest hooldekodu töötajatest oli kohal vaid üks. Margit, kes andis
endast igale hetkel kõik mida tema suutis. Toimetasime võõras majas, võõraste
inimestega ja teadmatu vaenlasega võideldes.
Kirjutada ja rääkida oleks palju. 56 päeva kriiskodus +
karantiinimaja, olenemata nädalapäevast ja kellaajast. Öösel ja emadepäeval. Kahjuks
ei olnud mul aega kõike vahetult üles kirjutada. Algul proovisin panna kirja märksõnu
aga siis kadus ka see aeg. Seetõttu pean
leppima mälestustega mis pähe mahuvad. Sellest võiks kirjutada raamatu, selline
mõte tiirles ka minu peas. Raamatut ei ole aga jooksvalt kajastati ajakirjanduses
kriiskodu tegemisi üle Eesti, isegi Soome raadios.
Emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid, sellest ajast
jagada jaguks veel ja veel. Ei hakka siia
kirjeldama kriiskodus toimunut, seda kõike on väga palju. Olen alati valmis
rääkima.
Miks ma seda kõike teiega jagan. Kogemus, minu kogemus. Iseenda
tundma õppimine. Iseenda tajumine. Kohustused, ajaplaneerimine, vaimne tervis.
Kogu selles kriiskodu karussellis olid mul ka muud kohustused – koolitused, mis olid vaja lõpetada, Sotsiaaltöötaja kutseeksam, töö naiste tugikeskuses, pere. Tegin ära. Ja ootasin aega, et minna metsa ja olla taas omatte, mitte suhelda. Suhelda tuli ülipalju - telefonikõned, sõnumid, kirjad, töötajad, hoolealused, ja seda vahel kõike korraga, sest aega ei olnud. Kõikidel oli kohe vastuseid vaja.
Mis on see, mis käivitub enne kui mõistus „stop“ ütleb. Kas
ma tahan, et see „stop“ tuleks. Mis see mulle annab. Miks? Ma täna juba tean
neid vastuseid aga ikka on juhtunud, et mõistus on kohal hiljem kui emotsioon. Enesejuhtimise
oskused, mida tuleb meil elus õppida ja mida ma saan täna õpetada teistele,
läbi oma kogemuste.
Tean, et kõik on võimalik, kui anda endale võimalus ja
uskuda endasse. Mitte alla anda, mis oleks lihtne. Kõikidel aga ei ole lihtne
endasse uskuda. Hea on olla rutiinis ja turvalises mugavustsoonis. Kuidas võtta
vastu väljakutseid ja teha iseendaga kokkuleppeid, areneda.
Kuidas iseennast säästa ja kuidas hoida meeskonda ning näida
tugev olukorras, kus iseendalgi tulevik tume. Jah, minul oli selles segaduses vahel
tunne, et olen kapten, kes kinnitab meeskonnale, et varsti rand paistab aga omal
mul puudus teadmine kus on rand ja kuhu tahame jõuda. Ja oli ka hetki, kus
tundus, et see kõik on nali ja halb unenägu, mäng. Infopuudus ja üleküllus korraga.
Kogemus – igaüks peab teadma millised on iseenda "tööriistad", mida kriisi kasutada, et osata kriisist väljuda tugevamana kui sinna kukkudes. Siirad tänud siinkohal minu toetajatele.
Vaimne tervis ja heaolu on mind väga ammu kõnetanud. Mul on
ülimalt heameel, et kriis aitas kaas stigmade kukutamisele ja on teinud vaimse
tervise nähtavaks. Täna on juba normaalne rääkida vaimsest tervisest ja abi
otsimisest. Kriiskodus kogesin vahetult, kui lihtne on kaotada selge mõistus.
Suletuna oma toas, üksi, televiisori ja raadioga, kus on vaid info koroonast. Toit
tuuakse tuppa, hooldajad on kui tulnukad ja tulevad tuppa vaid hädavajadusel. See
kõik mõjutas eakate vaimset tervist.
Sotsiaalvaldkond sai kriisi kõige enam koormust ja vähe tähelepanu, väärtustamist. Olen siiralt tänulik meie Presidendile, Kersti Kaljulaid'ile, kes märkas kriisikodu kriisis ja peale seda.
Sotsiaalvaldkond väljab kriisist alati viimasena. Ka kriiskodu.
Kui staap ja haigla ennast kokku koondas ja hinge tõmbs, oli kriiskodu endiselt
mures positiivsete testitulemuste pärast. Meie lõpp saabus hiljem.
Järeldused kriisist. Teame, et kriisid on õppetunnid aga peame
ka sisuliselt aru saama ja enda jaoks järeldusi tegema. Tavapäraselt jäävad inimesed
kriis kinni, minevikku kinni ja ei toimu edasi liikumist, õppimist. Või väljuvad
kriisist kaua. Pean tõdema, et aasta tagasi saadud kogemustest tehti
pinnapealseid järeldusi ja meie järgmine kriis tuli sügavam. Valikute küsimus,
kellega teha järeldusi ja kogemusi vahetada. Kriisikodu kogemusi küsitud ei ole.
Täna on imeline hommik ja saan taaskord kirjutada: „Elu hoiab mind.“
Aitäh, kriisikodu. Aitäh, teile, kes te uskusite minusse, ja olete "süüdi" et sattusin kriisikodusse.
KAIRIT LINDMÄE ⟩ Minu koroona-aastapäev - Arvamus - Saarte Hääl (postimees.ee)
