Siis kui Eesti suvi sunnib tubaseks…
, saab teha põhjalikumalt tutvust oma raamaturiiulisse kogutud raamatutega…
Kuna loetud raamat oli täis uusi taipamisi ja avastus, pean vajalikuks seda kogemust jagada.
Soovitan raamatut kõigile spetsialistidele, kes töötavad traumakogemusega laste või täiskasvanutega – terapeudid, õpetajad, sotsiaaltöötajad, psühholoogid, arstid jms. Raamatust leiab uusi vaatenurki, taipamisi ja praktilisi võimalusi, mis toetavad tervenemisprotsessi sügaval ja tähenduslikul tasandil.
Raamat Bessel van der Kolk "Keha
peab arvet. Aju, mõistus ja keha traumast tervenemise küüsis" seisis
pikalt riiulis oma järge ootamas.
Tegu ei ole kerge öökapiraamatuga. Raamat pakub teaduspõhist ülevaadet sellest, kuidas trauma mõjutab aju, keha ja vaimu. Samuti annab põhjaliku ülevaate erinevatest tõenduspõhistest teraapiavõimalustest, paljusid neist saab õppida ja kasutatakse ka Eestis. Sealhulgas mainitakse näiteks sensomotoorset psühhoteraapiat, EMDR-i (silmaliigutuste teraapia), traumateadlikku joogat, kehateraapiaid ja rollimängupõhiseid lähenemisi nagu teater või draamatöö.
Eriliselt puudutas mind see, et raamatus on mainitud ka
Eestit – meie laulvat revolutsiooni on toodud esile kui kollektiivse trauma ja
emotsionaalse vabanemise näidet. Samuti on ära märgitud Eesti päritolu
neuroteadlane Jaak Panksepp, kelle tööd emotsioonide ja aju uurimisel on
oluliseks aluseks paljudele kaasaegsetele teraapiasuundadele.
Raamatu autor tõestab, et trauma on palju enamat kui
lihtsalt halb mälestus või raske kogemus. Trauma tekitab sügava ja süsteemse
muutuste inimese ajus, kehas ja närvisüsteemis, mille vallandab talumatu
olukord – eriti siis, kui puudub vajalik sisemine või väline tugi selle
kogemuse töötlemiseks.
Trauma ei seisne ainult selles, mis juhtus, vaid eelkõige
selles, kuidas inimese närvisüsteem sellele reageeris: kas ta tundis end ohus,
abituna, lõksus, häbistatuna või hüljatuna. Oluline pole vaid sündmuse sisu,
vaid ka see, kas inimesel oli võimalus see turvaliselt läbi elada ja mõtestada.
Van der Kolk sõnastab selle tabavalt: „Trauma ei
seisne mitte niivõrd sündmuses endas, vaid selles, kuidas see sündmus elab
edasi inimese kehas ja meeles.“
Kohe järgmiseks soovitan lugeda K.Dyhr, M.Holmen „Klaasist tüdruk“.
Dokumentaalromaan,
mis on kirjeldab seda mis toimub tarumeeritud laste ja täiskasvanutega.
Kas ja kuidas jõutakse inimese käitumise põhjusteni. Kas usutakse. Kas
kuulatakse. Kas on tahet leida lahendus või ravida tagajärgi.
Kena lugemist