Kingi oma lapsele õnnelik lapsepõlv perelepitaja abiga.

Paarisuhte loomisel on oluline, et mõlemad osapooled aktsepteeriksid teist osapoolt just nii nagu tema sellesse suhtesse on tulnud. Mõlemad peavad saama liikuda edasi oma tuleviku suunas, samal ajal luues ja kokku leppides ühist tulevikku. Selleks, et luua ühist tulevikku on vaja mõlemal lahti lasta oma isiklikust tulevikuvisioonist just nii palju kui tundub mõistlik. Ja kui nii suudetakse suhtes aktsepteerida teineteist, luuaksegi ühine tulevik.

Kahjuks kõik paarisuhted ei kesta ja katkevad ühel päeva. Tuleb aktsepteerida, et paarisuhe ei saa olla eesmärk omaette, vaid see on kasvamise vahend inimeseks olemise teel.

Paarina lahku minnes on oluline aktsepteerida teise inimese valikud, öelda aitäh ja anda talle koht oma südames.  Nii saab lahku minna rahumeelselt. Mõned paarid suudavad seda aga mõned mitte.

 

Väärikas ja lugupidav lahkuminek on selline, kus tehakse otsuseid nii lapsi kui vanemaid silmas pidades.

 

Sageli aga soovib haiget saanud, maha jäätud vanem, teist vanemat kahjustada ja võtta temalt võimalus olla õnnelik. Ja seda kahjuks läbi oma armastatud lapse, keelates lapsel kohtuda teise vanemaga, halvustades lapse kuuldes teist vanemat, saada kätte teiselt vanemalt nii palju raha kui võimalik, seada takistada tal alustada kellegi teisega uut elu jms.

 

Paarina võite tülitseda nii palju kui kulub, aga kui olete ka lapsevanemad, peate hoolitsema edasi oma lapse eest ja oma lapse ema/isa eest.

 

Last ei rahusta pärast teie paarisuhte lagunemist miski rohkem, kui heade sõnade kuulmine oma isalt oma ema kohta ja vastupidi.  Lastel on vaja, et nende vanemad oleksid õnnelikud.

 

Õnnetud vanemad on lastele koormaks, keda lapsed püüavad päästa. Kui laps peab tegelema vanemate eest hoolitsemisega, poolte valimisega ja oma vanemate päästmisega, ei saa tema elada oma elu ja ta on õnnetu.

 

Lapsevanemad kujundavad oma lapse arusaama iseendast ja õpetavad oma eeskujuga, kuidas lapsed hakkavad elusündmustele reageerima. Lahutuse tulemusena ei soovi vanemad kindlasti, et lapsel tekiks arvamus, et armastus teeb haiget ja lõhub suhteid.

 

Laps on sündinud mehe ja naise ühisest armastusest ja harmooniast. Lapse sündides on vanemate soov üles kasvatada õnnelik ja hästi elus toime tulev laps.  

 

Lapse võime lahutusega toime tulla sõltub sellest, kuidas nende vanemad sellega toime tulevad.  See on vanematele suur vastutus, millega ei ole kerge iseseisvalt toime tulla.

 

Selleks, et lapse jaoks oleks ema ja isa lahku minek võimalikult turvaline, on võimalus lahutusprotsessi kaasata neutraalse osapoolena perelepitaja. Perelepitaja kaasabil saavad lapsevanemad läbi rääkida ja kokku leppida lapse huvidest lähtudes kuidas nad hakkavad eraldi elades ühist last edasi kasvatama.

 

Perelepitus on lapsevanamatele kiirem, soodsam, vaimset tervist säästvam meetod, kus tehakse kohtuväliseid kokkuleppeid.

 

Perelepituse teenuse saamiseks on mitu võimalust.

*Võtta ühendust otse perelepitajaga, kes pakub tavaliselt tasulist perelepitusteenust. 

*Tasuta riikliku perelepituse teenust korraldab sotsiaalkindlustusamet. Teenuse saamiseks saab teha avalduse siin: https://iseteenindus.sotsiaalkindlustusamet.ee/ või kirjuta: info@sotsiaalkindlustusamet.ee.

 

Sinu lapse õnneliku tuleviku nimel 😊

 

#lahkeltlahku

#riiklikperelepitus

Perelepitajad pakuvad tuge lahkuminevatele peredele

Neli tegusat naist Liina Kohu, Madli Mikli, Tiina Saare ja Kairit Lindmäe saavad väljaõpet Sotsiaalkindlustusameti Riikliku perelepituse aluskoolitusel. Nüüd on nad alustamas praktikat ja pakuvad tasuta perelepitusteenust.

Artikkel ilmus Meie Maas 4.01.2022

 https://meiemaa.ee/2022/01/04/perelepitajad-pakuvad-tuge-lahkuminevatele-vanematele/?fbclid=IwAR24c7DZAilj-jUkD-VX6jF42ZcU_dIluyZ8AHX74bW3uEsqhjSAgoJ8hgY

„Usun perelepitusteenusesse ja selle tõhususse, see on andnud tõuke sellele teele astumiseks ja liikumiseks,“ ütles Liina Kohu, lisades, et tegeledes ka pereteraapiaga, siis ta on tundnud, et lahku läinud vanemad, kes tulevad pereteraapiasse, vajaksid ka teinekord perelepitusteenust. „Minu arvates ei ole välistatud mõlemad teenused paralleelselt.“ Perelepitaja amet eeldab empaatiat ja avatud suhtlemise oskust, hinnangute mitte andmist, kannatlikkust, eneseteadlikkust (oskus oma tööd analüüsida ja areneda selles) ja muidugi väga head suhtlemisoskust.“ Olen õnnelik, et  need omadused on minus olemas,“ kinnitas Kohu. Tema sõnul unustavad lahku läinud vanemad tihti selle, et kui paarisuhe saab läbi, siis suhe lapsevanematena jätkub ja koostööd sellel tasandil tuleb jätkata oma elupäevade lõpuni, esialgu vanematena ja siis juba vanavanematena. Sageli unustatakse laste heaolu ja see, et lastel on õigus mõlemale vanemale ka peale kooselu lagunemist. Lapsed ei pea ega tohigi panna neid olukorda, kus nad peaksid valima oma vanemate vahel.

Perelepitusteenus on oluline ja vajalik teenus, kuna teenuse eesmärk on vanematevaheliste konfliktide lahendamisele kaasaaitamine nende lapse elukorraldust puudutavates küsimustes, samuti lapse huvisid arvestavate kokkulepete sõlmimine lapsevanemate vahel.

Perelepitaja on neutraalne osapool, kes aitab lapsevanemate mõtteid vahendada ja erimeelsusi lahendada ja jõuda kokkulepeteni, mis sobivad vanematele ning on laste huvides.

Tiina Saare sõnas, et tema valikut perelepitaja kutse saamisel on mõjutanud tema praegune töö, kus perelepituse oskused annavad talle parema võimaluse toetada peresid, kus vanemad on läinud  lahku  ja neil on keeruline teha koostööd last puudutavates kasvatus küsimistes. Samas on  loomisel  riiklik perelepituse süsteem, mis tagab üle Eesti kvaliteetse ja peredele kättesaadava perelepitusteenuse. „Olen tänulik võimalusele, et saan õppida riiklikul perelepituse aluskoolitusel perelepitajaks ja usun, et üle Eestiline riiklik perelepitusteenus saab toetada ja aidata üle Eesti kiiremini ja rohkem peresid, kes seda vajavad,“ rääkis Saare, kes on saanud hea väljaõppe ning nüüd on aeg  praktiseerida perelepitajana, anda oma panus ja toetada perelepitajana peresid ja lapsi. Saare tähendas, et tema ei ole inimene, kes ütleb, mida pered teevad lahutamisel valesti. „Ütlen vaid seda, et paarid, kellel on lapsed ja nad on otsustanud lahku minna, siis lapsevanemateks jäävad nad oma lastele edasi ja neil tuleb teha koostööd, et tagada oma laste tervis ja heaolu,“ kinnitas ta.  Perelepitus on kindlasti vajalik, kuna perelepitus on lapsevanematele kiirem, soodsam, vaimset tervist säästvam ning lapse heaolu paremini arvestav meetod, mille raames sõlmitud vanemate vahelised kokkulepped on efektiivsemad kui kohtumenetlus.

 Madli Mikli sattus perelepitaja koolitusse juhuslikult ja tal tekkis kohe tundmine, et seda ta tahab teha. „See oli nii öelda äratundmine,“ sõnas Mikli, kes omab ka ise kogemust, kus täiskasvanud ei suuda oma isklikust solvumisest kõrgemale tõusta ja laps, kes paarisuhte katkedes niigi on segaduses, veel enam katki tehakse.

Mikli nentis, et suurim viga paarissuhte katkemisel, on suutmatus isiklikust solvumisest/pettumusest  üle olla ja laste kasutamine teisele osapoolele haiget tegemiseks. „Perelepitaja on tänapäeva maailmas, kus paarissuhteid katkeb enam kui seni, ülioluline. Kuna tema peamine roll on aidata vanematel jõuda kohta, kus tekivad nende omavahelised kokkulepped, mitte võimu poolt ette antud lahendid, siis annab see hea pinnase ja kasvulava edasipidiseks heaks koostööks laste kasvatamisel. Vahel on täiskasvanutel lihtsalt vaja neutraalset peegeldajat, kes kummagi osapoolega seotud ei ole, et aru saada, kuidas laste sesukohalt kõige parem edasi on minna ja seda üks hea perelepitaja kindlasti on.“

 Kairit Lindmäe on samuti väga tänulik Sotsiaalkindlustusametile, et ta osutus valituks ja saab täna õppida riiklikuks perelepitajaks. „Kandideerimine perelepitaja koolitusele, et saada perelepitajaks, tuli kuidagi loomulikuna,“ kõneles Lindmäe, kes on teinud nõustamistööd väga pikalt ja oma töös on ta kogenud, et kõik probleemid saavad alguse (pere)suhetest, algsete pisiprobleemide taga on pere suuremad lõhed. „Kuna  oma nõustamistöös olen väga palju kokku puutunud pereprobleemidega, hakkas mind huvitama perelepituse sügavam sisu, protsess ja struktuur. Nõustajana tundsin vajadust saada juurde lisapädevusi ja -oskuseid. Perelepitaja saan panustada oma olemasolevate ja uute teadmiste ja oskustega veelgi paremini  laste ja perede paremasse toimimisse.“

Lindmäe möönis, et ta ei nimeta midagi, mida naine ja mees suhte lõppedes teevad, veaks. „Kui suhe on läbi ja leitakse, et ühiselt perena koos ei elata, tulebki minna lahku. Kõik annavad endast igas hetkes parima, mida nad oskavad,“ rääkis Lindmäe, kelle sõnul on peale suhte, kooselu lõppu kõige olulisem mõista, et edasi tuleb minna eraldi, naise ja mehena, lasta lahti suhteemotsioonist.  Sageli ei suudeta just seda mõista, et paarina on peresuhe läbi, aga kooselust sündinud ühine laps/lapsed on vaja koos üles kasvatada,  lapsevanema roll jääb. „Uues olukorras, lahus elades, on vaja koos korraldada lapse elu selliselt, et mõlemad vanemad saaksid panustada lapse ellu. Täita oma kohustusi vanemana. Tuleb teha rida ühised kokkulepped ja otsuseid, kus fookus on lapsel. Tuleb õppida usaldama teist poolt. Tuleb õppida suhtlema omavahel teisel tasandil, mitte paarina, vaid vanemana.  Selleks, et mitte elada oma lahutusvalu läbi lapse, on vaja mõista, et lapsele  tahavad mõlemad vanemad parimat. Ema ja isa on lapsele olulised nii koos kui ka eraldi elades,“ kinnitas Lindmäe.

Riiklik pilootprojekt "Riiklik perelepitussüsteemi loomine" on  perelepituse teenuse arendamiseks on ellu kutsutud konkreetsete  statistiliste näitajate alusel, mis näitavad, et vajadus perelepitaja  järele kasvab. Kohtutes on aastas 3000-4000 peret, kes vaidlevad elatise, hoolduse ja suhtluskorra üle.

Lindmäe nentis, et kui statistika  kõrvale jätta statistika, siis tõepoolest elame projektipõhises maailmas, sh ka üha enam suhetes ja see tingib vajaduse erapooletu  lepitaja  järele. Erinevad nõustajad on juba meie elu normaalsus ja nii on ka perelepitajad. Selleks, et lapse elukorralduses vanematena kokkuleppele saada, ei peaks pöörduma kohtusse, kust tulevad konkreetsed otsused,  käsud-keelud, määrused. Lapsi ei saa määruste alusel vanematega suhtlema  sundida. Perelepitaja abiga saab ennetada kohtumääruseid. „Ma väga loodan, et üha enam mõistetakse vanematena, et on võimalik saada omavahel kokkuleppele, mis  on lapsele parim. Vajadus perelepitajate järele kasvab ja tööd jagub perelepitajate, perenõustajatele ja pereterapeutidele ja paljudele teistel nõustajatele,“ kinnitas Kairit Lindmäe.

Perelepitusteenust on tänasel päeval võimalik saada mitmel moel. Üks võimalus on pöörduda otse teenuseosutaja ehk perelepitaja poole, kes pakub tavaliselt tasulist perelepitusteenust. Teine võimalus on teha koostööd elukoha järgse lastekaitsetöötajaga, kes saab nõustada ja juhendada lapsevanemaid professionaalsel moel ja eelkõige lapse huve hoidvalt sobivaima toetuse ja teenuse saamisel, sealjuures pakkuda võimalust toetada perekonda perelepitusteenuse eest tasumisel. Kolmas võimalus on pöörduda sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonda, kus koostöös sotsiaalministeeriumiga arendatakse ja valmistatakse ette riiklikku perelepitussüsteemi ning pakutakse perelepitust tasuta teenusena. Teenusepakkujaks on uued perelepitajad, kes praktiseerivad superviisorite toel värskelt õpitut. Teenuse saamiseks palutakse lapsevanematel pöörduda perelepitus@sotsiaalkindlustusamet.ee aadressile.

 SUPERVISEERITAVAD PERELEPITAJAD

KES NAD ON?

LIINA KOHU
Liina on 21 aastat töötanud sotsiaalvaldkonnas ja end pidevalt täiendanud. Ta on omandanud Tallinna Ülikoolis sotsiaalteaduste magistrikraadi ja õppinud Eesti Pereteraapia Koolis.

Igapäevaselt töötab Liina sotsiaalpedagoogina Kuressaare linna lasteaedades, samuti erapraksises pereterapeudina ja olen ka vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht.

Liina on väga aktiivne ja ei karda võtta vastu uusi väljakutseid. Sel sügisel liitus ta SKA (Sotsiaalkindlustusameti) projektiga „Tagasi kooli“, mille raames käis ta 7-9 klassi õpilastele rääkimas turvalistest suhetest.

TIINA SAARE

Tiina Saare on superviseeritav perelepitaja ning lõpetamas väljaõpet Riiklikul perelepituse aluskoolitusel. Praktika raames osutab ta perelepitusteenust Saaremaal ja Muhumaal. Riiklik perelepitusteenus on  soovijatele tasuta.  Kui on soov tulla perelepitusesse, siis võta ühendust ja leiame sobiv aja. Kirjuta tiinasaare0@gmail.com või helista 56476883.

Lisaks perelepituse väljaõppele aitab teda perelepituse läbiviimisel  töökogemus  sotsiaal- ja haridusvaldkonnas. Tiina omab Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduse bakalaureuse kraadi (2011). Talle on omistatud sotsiaalpedagoogi kutse, tase 6 (2021)

KAIRIT LINDMÄE

Kairit Lindmäe on hariduselt ja ametilt sotsiaaltöötaja, lisaks õppinud juurde erinevaid psühholoogia ja vaimse tervise teemalisi oskusi. Hetkel töötab ta  vaimse tervise-, kriisi- ja kogemusnõustaja, ta on koolitaja, mentor, ettevõtja  ja vabatahtlik. Talle on hingelähedane töö inimestega, nende nõustamine ja  toetamine. Lisaks seisab ta vallavolikogus sotsiaalvaldkonna heaolu ja arengute eest Saaremaal ning püüan Eesti Sotsiaaltöötajate Assotsatsiooni juhatusse kuuludes anda panuse ka sotsiaaltöö arengutesse üle Eesti.

MADLI MIKLI

Hariduselt eripedagoog, töötanud erivajadustega lastega ja nende peredega viimased 15 aastat. Hetkel töötab Madli Kuressaare Hariduse Koolis HEVKO’na. Madli on omandamas ka mänguterapeudi kutset ja  tegutsemas ka lastejoogaõpetajana. 

https://www.facebook.com/riiklikperelepitusteenus

#lahkeltlahku #riiklikperelepitus

perelepitus@sotsiaalkindlustusamet.ee

Elus ei ole suuremat vastutust ega privileegi kui laste kasvatamine /E.Koop/

Lapsed said oma õiguse 20.11.1989 aastal, kui ÜRO võttis vastu lapse õiguste konversiooni, mille kohaselt ei olnud lapsed enam objektid, kes kuuluvad vanematele, vaid said täieõiguslikuks ühiskonna liikmeteks oma õiguste ja kohustustega. Eesti Vabariik ühines konventsiooniga kaks aastata hiljem.

24.11.2021 vaimse tervise konverentsil „Kuidas elad Eesti pere?“ räägiti lapsest, lapse vaimsest tervisest.

Kuidas tuleb toime laps, kui pere, paarisuhe on kriisi. Kuidas ja kes saab toetada last-noort kui temale kõige kallimad inimesed – vanemad – ei soovi enam jätkata kooselu ja olla paarisuhtes. Mis on last kahjustav käitumine ja kuidas peaksime seda ära tundma, kuidas reageerima.

Konverentsil räägiti, kui oluline on teha vanematel omavahel koostööd ja kompromisse, et tagada ühisele/ühistele lapsele/lastele võimalikult turvaline kasvukeskkond peale paarsihte lõppemist. Mõista vastutust, mis kaasneb lapse kasvatamisel hooldusõiguse ja suhtluskorra teostamisel.

Oluline on mõista, et paarisuhe on lõppenud aga vanemaks olemise roll on jäänud.

Turvalist lahkuminekut saab toetada perelepitaja, kes aitab vanematel sõlmida laste nimel parimaid kokkuleppeid, jättes kõrvale omavahelised emotsioonid.

Sotsiaalkindlustusamet tutvustas projekti „Riikliku perelepitussüsteemi rakendamine”, mille käigus töötatakse välja riikliku perelepitusteenuse korraldusmudel ja koolitatakse juurde perelepitajaid.

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakond tutvustas messialal erinevatele sihtgruppidele mõeldud teenuseid.

Konverents on järele vaadatav:

https://fb.me/e/1Oa8tEZ0R

https://www.youtube.com/watch?v=ghZoqKVenCY

Soovitused lisaks, veebiseminarid:

Konverents “Perelepitus eile, täna ja homme”

"Kuidas näeb välja perelepitus?"

"Kuidas lahku minna? Lastekaitsetöötaja aitab!"

Lahkuminekut toetav juhendmaterjal SKA raamatukogus Raamatukogu | Sotsiaalkindlustusamet

Lapse õigused_(oiguskantsler.ee)

"Vanemad on õpetajad maailma kõige karmimas koolis - Inimeste Tegemise Koolis.

Te olete selle kooli juhtkond, direktor, õpetaja ja koristaja… teilt oodatakse ekspertteadmisi kõiges, mis puudutab elu ja elamist… on vähe koole, kus seda tööd võiks õppida, ja puudub üldine üksmeel tunniplaani osas. Selle peate te ise koostama. Teie koolis pole vaheaegu, pühasid, ametiühinguid, palgakõrgendusi või automaatset edutamist. Peate olema tööl või vähemalt käeulatuses 24 tundi päevas, 365 päeva aastas ja vähemalt 18 aastat iga lapse kohta, kes teil on. Peale selle peate te rinda pistma administratsiooniga, kus iga küsimuse puhul on kaks ülemust - ja te teate ju, millistesse lõksudesse kaks ülemust koos olles võivad langeda. Selles kontekstis viitegi te läbi oma inimeste-tegemist. Ma pean seda maailma kõige raskemaks, keerukamaks, ärevust tekitavamaks, higi- ja verevalamist nõudvamaks tööks."

/Robert Bolton „Igapäevaoskused. Kuidas ennast kehtestada, teisi kuulata ja konflikte lahendada“/