04.05.22

Mina ja minu vähk

TV 3 Seitsmestes uudistes oma loo jagamine oli vaid killuke.  See tekitas minus soovi kirja panna oma lugu veidi pikemalt, mida ma seni teinud ei ole. Olen alati olnud valmis oma kogemusi jagama, kui sellest on kellelegi abi. Annab jõudu juurde ja näitab teed.     

Seekord siis minu teekond vähiga. 

Minu isiklik seos vähiga sai alguse 15 aastat tagasi, olin 33 aastane. Aastal 2007 augustis, kui mees kummalise moodustise rinnast avastas. Ma ei tundnud midagi, ta lihtsalt oli. Katsusin seda kohta sageli aga ma ei mäleta millised mõtted minu peas tol hetkel käisid. Arvan, et mitte surmamõtted. Surmaga pole ma oma vähki kunagi teadlikult seostanud. 

Näitasin seda kummalist kohta günekoloogile, kes mulle kohe pani aja Tallinnasse mammograafi. Käisin veel ka teisel korral analüüse andmas. Kuna saarlasel on Tallinnase arstile keeruline minna, selleks kulub terve tööpäev, siis panin analüüside ajad Tallinnas toimuvate koolitustega ühele ajale.

Analüüside vastust tookord meiliga vms ei saadetud, tuli ise järele minna. Telefoni teel infot ei antud aga Hiiule dr. Kütnerile tuli aeg panna. Palusin paberile järele minna oma Tallinnas elaval täditütrel. Paberi sain temalt eelmisel päeval, kui Hiiule läksin. Mäletan, et küsisin tema käest, kes tookord Tallinna Kiirabis töötas, et mida seal paberil kirjutatakse. Kuigi sellel paberil oli väga selgelt kirjas moodustise möödud ja vähi diagnoos. Ma ei mäleta, mida ta mulle vastas.

Järgmisel päeval, olin Hiiul dr. Kütneri vastuvõtul ja sain teda, et kohe on vaja opereerida. Minu reaktsioon oli, et minul on lapse sünnipäev sel päeval ja mina ei saa opile minna. Seepeale soovitas arst mul ukse taga järel mõelda. Olin üksi, nutsin ja mõtlesin. Ma täna ei tea mille märast, kas sellepärast, et minu plaanid löödi segamini või sellepärast, et tuleb minna operatsioonile.

Veel mäletan, et arst pani soovitas mul mitte alternatiivmeditsiini poole pöörduda, millega kaotan vaid aega. See teekond oli mul selleks hetkeks juba käidud aga otsustasin, et usaldada meditsiini.

Peale diagnoosi saamist sõitsin esimese bussiga Hiiu peatusest koju. Juhtusin istuma kõrvuti tuttava inimesega kellega me terve tee rääkisime ja mul ei olnud võimalust mõelda sellele, mida olin just kuulnud arstilt. See oli parim, mis sel hetkel võis juhtuda.

Koju jõudes rääkisin operatsioonist oma emale ja mehele. Ema nutt ja mehe pikk vaikus. Mina olin vapper ja sain emotsioonidega hakkama.

Olen alati soovinud olla iseseisev ja ka võitluses vähiga olin üksinda, ei kippunud ennast lähedastele jagama. Tegin seda nii palju, kui vajalik ja nii vähe, kui võimalik. Tean, et tegin sellega neile olukorra väga keeruliseks. Tänaseks olen õppinud, et suhtlemine on ülioluline vaimsele tervisele. Siis mul selline teadmine puudus.

Operatsioonile läksin 16.11.07. Enne operatsiooni tuli minul endal otsustada ja anda allkiri, mida arst võib teha. Mina aga usaldan oma ala spetsialiste. Arvan, et mulle selgitati, et võetakse ära kogu rind aga minule jõudis see kohale peale operatsiooni, järgmisel päeval. Lõigati ära rind ja lümfid.

Emotsioonid. Minu toetaja oli sel hetkel taaskord täditütar, kes käis minu juures ka haiglas. Ma sain temalt tuge, et mõtted mujale viia. 

Oma lapse 4 aastasel sünnipäeval olin ma kodus ja tõin ka tema lasteaiast ise koju.

Mulle määrati 4 keemiat, kuna ma olevat liiga noor ja ees ootas ka munasarjade lõikus, kuna vähk oli hormoonsõltuv. Küsisin arstilt üle kas munasarjade lõikamine on ikka vajalik ja muud võimalust ei ole. Sooviks veel lapsi saada. Arst aga andis valida – kas kasvatan üles ühe lapse või teised kasvatavad üles minu kaks last. Valik oli minu. Munasarjad lõigati ära peale keemiaravi lõppu, veebruaris.

Detsembris algasid keemiaravid -  4 tk. Esimene kord otsustasin minna bussiga. Saan ju ise hakkama. Bussisõit koju oli meeletu, heameelega oleks poolel teel metsa läinud. Järgmised korrad sõidutas ravile mind autoga isa.

Talusin keemiat suhteliselt hästi. Sain oma igapäevaste ülesannetega hakkama, püüdsin tagada lapsele kõik nii nagu tavapäraselt. Tööl ma ei suutnud käia aga töökaaslastega suhtlesin aktiivselt. Nad olid mulle väga head toetajad.

Keemiaravi tulemusena langesid välja kõiki karvad. Ühel saunaõhtul võtsin peas kõik oma juuksed, mis tulid ja järgmisel päeval läksin juuksurisse ülejäänuid lõikama. Juuksur oli väga jahmunud aga nosutus siiski minu pea kiilaks ajamisega.

Paruka ma ostsin omale ka aga kandsin seda vaid korra ja siis oli see ka mulle väga kohutav kogemus. Eelistasin olla ilma juusteta. See aga tekitas inimestes, kellega kokku puutusin, üsna palju kummalisi reaktsioone. Paljud tuttavad ei julgenud minuga rääkida, midagi küsida ega öelda.

Aasta hiljem, kui rinnast ilma jäin, oli juba seda taastamas. Magdaleena haiglas taastati 2008 aasta oktoobris minu enda seljalihasest uus rind. Operatsioon kestis terve päev. Järgnesid korrigeerivad operatsioonid.

Vähk ei võrdu surmaga. Diagnoosi eest ära joostes on finiš kaugemal ja keerulisem.

Mida varem avastada, seda kergem on ravi.

Mina olen elus. Ja peale rinnavähi diagnoosi saamist, arvan et olen teinud väga palju olulisi asju ja täisealiseks kasvatanud oma lapse.

Sõeluuringud päästavad elusid! Vähi sõeluuringud naistele (haigekassa.ee)

TV3 seitsmesed uudised: https://play.tv3.ee/.../tv3.../seitsmesed,programme-4123440

Hommikune mõtterännak.

 Vähk ei küsi vanust, sugu ega staatust. Ta tuleb ja enam ära ei lähe või .... läheb aga jätab jälje. Kuhugi ... igaveseks. Vähiteekonna läb...