TV 3 Seitsmestes uudistes oma loo jagamine oli vaid killuke. See tekitas minus soovi kirja panna oma lugu veidi pikemalt, mida ma seni teinud ei ole. Olen alati olnud valmis oma kogemusi jagama, kui sellest on kellelegi abi. Annab jõudu juurde ja näitab teed.
Seekord siis minu teekond vähiga.
Minu isiklik seos vähiga sai alguse 15 aastat tagasi, olin 33 aastane. Aastal 2007 augustis, kui mees kummalise moodustise rinnast avastas. Ma ei tundnud midagi, ta lihtsalt oli. Katsusin seda kohta sageli aga ma ei mäleta millised mõtted minu peas tol hetkel käisid. Arvan, et mitte surmamõtted. Surmaga pole ma oma vähki kunagi teadlikult seostanud.
Näitasin seda kummalist
kohta günekoloogile, kes mulle kohe pani aja Tallinnasse mammograafi. Käisin
veel ka teisel korral analüüse andmas. Kuna saarlasel on Tallinnase arstile
keeruline minna, selleks kulub terve tööpäev, siis panin analüüside ajad
Tallinnas toimuvate koolitustega ühele ajale.
Analüüside vastust
tookord meiliga vms ei saadetud, tuli ise järele minna. Telefoni teel infot ei
antud aga Hiiule dr. Kütnerile tuli aeg panna. Palusin paberile järele minna
oma Tallinnas elaval täditütrel. Paberi sain temalt eelmisel päeval, kui Hiiule
läksin. Mäletan, et küsisin tema käest, kes tookord Tallinna Kiirabis töötas,
et mida seal paberil kirjutatakse. Kuigi sellel paberil oli väga selgelt kirjas
moodustise möödud ja vähi diagnoos. Ma ei mäleta, mida ta mulle vastas.
Järgmisel päeval, olin
Hiiul dr. Kütneri vastuvõtul ja sain teda, et kohe on vaja opereerida. Minu
reaktsioon oli, et minul on lapse sünnipäev sel päeval ja mina ei saa opile
minna. Seepeale soovitas arst mul ukse taga järel mõelda. Olin üksi, nutsin ja
mõtlesin. Ma täna ei tea mille märast, kas sellepärast, et minu plaanid löödi
segamini või sellepärast, et tuleb minna operatsioonile.
Veel mäletan, et arst
pani soovitas mul mitte alternatiivmeditsiini poole pöörduda, millega kaotan
vaid aega. See teekond oli mul selleks hetkeks juba käidud aga otsustasin, et
usaldada meditsiini.
Peale diagnoosi saamist
sõitsin esimese bussiga Hiiu peatusest koju. Juhtusin istuma kõrvuti tuttava
inimesega kellega me terve tee rääkisime ja mul ei olnud võimalust mõelda
sellele, mida olin just kuulnud arstilt. See oli parim, mis sel hetkel võis
juhtuda.
Koju jõudes rääkisin
operatsioonist oma emale ja mehele. Ema nutt ja mehe pikk vaikus. Mina olin
vapper ja sain emotsioonidega hakkama.
Olen alati soovinud olla
iseseisev ja ka võitluses vähiga olin üksinda, ei kippunud ennast lähedastele
jagama. Tegin seda nii palju, kui vajalik ja nii vähe, kui võimalik. Tean, et
tegin sellega neile olukorra väga keeruliseks. Tänaseks olen õppinud, et
suhtlemine on ülioluline vaimsele tervisele. Siis mul selline teadmine puudus.
Operatsioonile läksin
16.11.07. Enne operatsiooni tuli minul endal otsustada ja anda allkiri, mida
arst võib teha. Mina aga usaldan oma ala spetsialiste. Arvan, et mulle
selgitati, et võetakse ära kogu rind aga minule jõudis see kohale peale
operatsiooni, järgmisel päeval. Lõigati ära rind ja lümfid.
Emotsioonid. Minu
toetaja oli sel hetkel taaskord täditütar, kes käis minu juures ka haiglas. Ma
sain temalt tuge, et mõtted mujale viia.
Oma lapse 4 aastasel
sünnipäeval olin ma kodus ja tõin ka tema lasteaiast ise koju.
Mulle määrati 4 keemiat,
kuna ma olevat liiga noor ja ees ootas ka munasarjade lõikus, kuna vähk oli
hormoonsõltuv. Küsisin arstilt üle kas munasarjade lõikamine on ikka vajalik ja
muud võimalust ei ole. Sooviks veel lapsi saada. Arst aga andis valida – kas
kasvatan üles ühe lapse või teised kasvatavad üles minu kaks last. Valik oli
minu. Munasarjad lõigati ära peale keemiaravi lõppu, veebruaris.
Detsembris algasid
keemiaravid - 4 tk. Esimene kord otsustasin minna bussiga. Saan ju
ise hakkama. Bussisõit koju oli meeletu, heameelega oleks poolel teel metsa
läinud. Järgmised korrad sõidutas ravile mind autoga isa.
Talusin keemiat suhteliselt
hästi. Sain oma igapäevaste ülesannetega hakkama, püüdsin tagada lapsele kõik
nii nagu tavapäraselt. Tööl ma ei suutnud käia aga töökaaslastega suhtlesin
aktiivselt. Nad olid mulle väga head toetajad.
Keemiaravi tulemusena
langesid välja kõiki karvad. Ühel saunaõhtul võtsin peas kõik oma juuksed, mis
tulid ja järgmisel päeval läksin juuksurisse ülejäänuid lõikama. Juuksur oli
väga jahmunud aga nosutus siiski minu pea kiilaks ajamisega.
Paruka ma ostsin omale
ka aga kandsin seda vaid korra ja siis oli see ka mulle väga kohutav kogemus.
Eelistasin olla ilma juusteta. See aga tekitas inimestes, kellega kokku
puutusin, üsna palju kummalisi reaktsioone. Paljud tuttavad ei julgenud minuga
rääkida, midagi küsida ega öelda.
Aasta hiljem, kui
rinnast ilma jäin, oli juba seda taastamas. Magdaleena haiglas taastati 2008
aasta oktoobris minu enda seljalihasest uus rind. Operatsioon kestis terve
päev. Järgnesid korrigeerivad operatsioonid.
Vähk ei võrdu surmaga. Diagnoosi eest ära joostes on finiš kaugemal ja keerulisem.
Mida varem avastada,
seda kergem on ravi.
Mina olen elus. Ja peale rinnavähi diagnoosi saamist, arvan et olen teinud väga palju olulisi asju ja täisealiseks kasvatanud oma lapse.
Sõeluuringud päästavad elusid! Vähi sõeluuringud naistele (haigekassa.ee)
TV3 seitsmesed uudised: https://play.tv3.ee/.../tv3.../seitsmesed,programme-4123440
