Lapsele on oluline tingimusteta armastus, usaldus mida ei kuritarvitata ja eakohane lapsepõlv.
Seda on vanematel keeruline lahutades lapsele pakkuda, kuna iseenda emotsioonid lahutuskriisis tekitavad omavehelise võitlustandri, kus lapsed saavad vahenditeks.Kui vanemale on oluline, et LAPS jääks lahutusprotsessis võimalikult terveks, saab kasuta kolmanda osapoole tuge.
Riiklik perelepitusteenus - TASUTA abi üle Eesti.
Perelepituses saavad vanemad omavahel kokku leppida kuidas nad ise saavad korraldada oma lapse elu lahus elades.
Kui vanemad omavahel koostööd tegema ei hakka, otsustab vanemate eest ühise lapse elukorralduse kohus.
MIS ON LAPSELE PAIRIM - kokkulepe vs otsus?
Lapsed räägivad kohtumisel, et nende soov on, et vanemad lepiksid ära või vähemalt suhtleksid omavahel kohtudes rahulikult ja vaataksid üksteise poole.
Nad soovivad, et vanemad oleksid kohal laste jaoks olulistel sündmustel nende elus. Mitte tingimata teineteise lähedal, vaid lihtsalt kohal samas ruumis või samas hoovis.
Seda ei ole väga palju palutud OMA EMALt ja ISALt!?
#riiklikperelepitus
Üheksa-aastasel lapsel on tunne, et keegi valetab, kuid ta ei oska seda täpsemalt selgitada. Ta arvab, et kui ta suuremaks saab, hakkab ta sellest paremini aru saama. Lapse sõnul räägib isa pidevalt emast halvasti. See ei meeldi talle, kuid ta ei julge seda isale öelda. Tal on hirm, et kui ta isa juures olles emale helistab, saab isa kurjaks. Laps ei luba mul seda vanematele selgitada, sest kardab, et isa
saab vihaseks.
Laps räägib, et ta ei tea, kus issi on: issi läks kodust ära ega tule enam koju tagasi, vahel ainult helistab. Laps tahaks temaga koos olla ja koos midagi teha. Ta ütleb, et on kurb, kui igatseb issit ja et seda juhtub väga tihti. Sellistel hetkedel ta helistab talle. Kohtumisel, kuhu vanemad on tulnud koos lapsega, küsib laps isalt: „Millal ma saan sinu juurde tulla?“
Minu juurde jõuavad vanemad, kes on olnud konfliktis kümme aastat. Nende 15-aastane tütar on ennast lõikuma hakanud. Vanemad otsivad abi, et leida lahendus lapse enesevigastamisele.
Need on lood minu praktikast.
Kuidas rääkida lapsele lahkuminekust nii, et ta ei jääks kahe tule vahele ega hakkaks end süüdi tundma?
Kõigepealt peavad vanemad mõistma, et laps ei ole täiskasvanu. Temaga tuleb rääkida eakohaselt ja talle arusaadavalt. Laps ei vastuta oma elukorralduse eest. Kahjuks olen kuulnud isegi seda, kuidas kolmeaastase lapse isa küsib lapselt, kelle juures ja millal ta olla tahab. Sellist vastutust ei saa lapsele panna.
Väikese lapse elukorralduse kokkuleppimisel on lihtsam öelda, et emme ja issi leppisid nii kokku. Teismelisega tuleb rääkida teisiti: kuulata ära tema arvamus ja seejärel selgitada, kuidas on vanemate otsus tema jaoks kasulik.
Ideaalne on see, kui vanemad saavad rääkida lapsele lahkuminekust koos. Lapsele ei ole vaja rääkida, kes on süüdi. Tema vajab kinnitust, et mõlemad vanemad armastavad teda ja et tema elu korraldavad edasi needsamad vanemad. Selleks, et laps ei hakkaks ennast süüdi tundma, tuleb talle seda ka otse öelda: sina ei ole süüdi.
Lapsele tuleb selgitada, kuidas tema elu edaspidi välja näeb: ema ja isa elavad nüüd eraldi, kuid laps saab olla mõlema vanema juures. Ta peab teadma, mis edasi saab. Samuti tuleb talle kinnitada, et vanemate pärast ei pea tema muretsema ega nende eest vastutama. Tema ei pea täiskasvanute muresid
lahendama, vaid võib jääda lapseks.
Mida peaks laps vanematelt kindlasti kuulma, kui pere elu muutub?
Laps peab teadma, kuhu tema selles muutuses jääb ja kuidas vanemad tema elu edaspidi korraldavad. Ta ei peaks muretsema täiskasvanute kokkulepete pärast. Näiteks kui peres oli auto, mida vanemad varem omavahel jagasid, tuleb neil lahku kolides kokku leppida, kes ja kuidas autot edaspidi kasutab. Laps ei pea kartma, kas ta pääseb arsti juurde või trenni sellepärast, et ema ja isa ei ole
auto kasutamises kokkuleppele jõudnud.
Mida ei tohiks lapsele lahkumineku kohta kunagi öelda?
14-aastane tüdruk räägib, kuidas temal ei ole midagi vaja. Tal on kõik juba olemas. Suvel läheb ise tööle, et kooliasju osta.
Lapsele ei tohi öelda, et ta jääb teisest vanemast ilma. Et teine vanem ei tule enam kunagi tagasi või et ta ei armasta last enam ja on pere maha jätnud. Samuti ei tasu lapsele öelda, et ma ei tea, mis meist nüüd saab. Lapsele ei ole vaja detailselt rääkida ka vanemate rahamuredest. Lapsed võivad hakata selle eest liigselt vastutust võtma – näiteks püüdma ise raha teenida, et vanemaid toetada, või piirata oma vajadusi, et vanemat mitte koormata.
Mida lapsed vanemate lahkumineku ajal tavaliselt tunnevad, ka siis, kui nad seda hästi välja ei näita?
Kurbust, süüd, hüljatust, ebakindlust, igatsust, viha, segadust. Kergendust, rõõmu, rahulolu, et vanemad enam ei riidle, ei karju. Mõni laps ei tunne midagi... tuimus.
Millised märgid viitavad sellele, et laps elab lahkuminekut raskelt läbi?
Lapsed oskavad oma tundeid vahel hästi varjata ja see võib olla ohtlik. Märgid võivad olla peidetud ning vanemad ei pruugi neid kohe tähele panna. Mõnikord märkavad neid esmalt spetsialistid või hakkavad vanemad alles perelepituses lapse käitumisest rääkides aru saama, et nende laps elab lahutust raskelt üle.
Tüüpiline märk on arengus tagasiminek. Näiteks võib väiksema lapse kõne muutuda titalikumaks, ta võib hakata püksi tegema, voodit märgama või vajada rohkem abi asjades, millega ta varem ise toime tuli. Samas võib märk olla ka vastupidine: laps muutub äkki väga tubliks, õpib väga hästi ja püüab kõigega ise hakkama saada. Selle taga võib olla soov mitte olla vanematele lisaprobleem. Kui vanemad
ütlevad, et laps on korraga väga tubliks muutunud, käitub nagu väike täiskasvanu ja on justkui oma arengust ees, võib see samuti olla märk sellest, et laps elab lahkuminekut üle.
Märk võib olla ka see, kui laps ei taha enam teise vanemaga suhelda, lõikab vanema oma elust välja, keeldub teda nägemast või temaga rääkimast. Näiteks tuleb isa lapsele ema juurde järele, kuid laps ei tule oma toast välja. Või helistab ema lapsele, aga laps ei võta telefoni vastu ega vasta sõnumile.
Laps võib muutuda ka vihaseks või agressiivseks, eriti siis, kui ta tuleb teise vanema juurest tagasi. Näiteks rääkis üks ema, et iga kord, kui laps isa juurest tuleb, karjub laps tema peale, ütleb, kui vastik ema ta on, läheb oma tuppa ja lööb ukse pauguga kinni. Seejärel väldib ta ema mitu päeva täielikult.
Vanemad võivad oma lahutuse ja sellega seotud pingete keskel lapse märke mitte märgata. Nii võib juhtuda, et laps jääb oma murega üksi.
Kuidas saab vanem aru, et laps vajab lisaks vanemate toele veel muud abi?
Kui lapsel esinevad eespool kirjeldatud märgid, vajab ta kindlasti kõrvalist tuge. Sama kehtib siis, kui keegi kõrvalt midagi märkab ja sellele tähelepanu juhib – näiteks lasteaia- või koolitöötaja, pereliige või mõni teine lapsega kokku puutuv inimene.
Minu soovitus on pakkuda lapsele kõrvalist tuge pigem kohe. Lapsel võiks olla võimalus rääkida kellegi neutraalse täiskasvanuga ja oma pingetest vabaneda. Pole vaja oodata, kuni märgid süvenevad, ega loota, et ehk läheb kõik ise mööda.
Sageli on vanemad perelepituses jaganud, et pärast perelepitajaga kohtumist on lapsed avatumad ja rõõmsamad. Mina arvan, et see juhtub seetõttu, et lapsed on saanud lepitajale rääkida oma mõtetest, tunnetest ja arvamustest ning saanud ka selgitusi.
On ka olukordi, kus lapsed ei luba mõnda asja vanematele edasi rääkida. Siis selgitan lapsele, miks tema sõnum on oluline, või luban, et öeldu jääb meie vahele, kuid hoian tema soovi meeles ja püüan vanemaid mõjutada mõnel teisel viisil.
Teismeline tüdruk on väga mures, sest ta ei taha isa juurde minna ega isaga üldse suhelda, kuid teab, et isa soovib võrdset vanemlust. Ta on endast väljas, sest kardab, et peab hakkama isa juures käima vastu tahtmist. Selgitan talle, et räägin sellest vanematega ning kui see on tema kindel soov, ei saa ma lubada vanematel sellist kokkulepet teha. Laps rahuneb ja küsib kohtumise jooksul minult veel mitu korda üle, kas ma saan seda tõesti teha ja vanemaid mõjutada.
Mis hetkel ei tohiks abi otsimist enam edasi lükata?
Abi otsimist ei tohiks edasi lükata siis, kui lapse käitumine muutub tavapärasest märgatavalt erinevaks. Märgiks võib olla nii taandareng kui ka ootamatu ülitublidus ja püüd kõigega ise hakkama saada. Tähelepanelik tasub olla ka siis, kui keegi teine – näiteks õpetaja, treener või lähedane – märkab lapse juures muutusi ja neist räägib. Sellist tähelepanekut ei maksa pisendada, vaid võtta seda tõsiselt ning vajadusel abi otsida.
Mis aitab lapsel vanemate lahkuminekuga paremini toime tulla?
Last aitab kõige rohkem turvatunne ja hästi korraldatud elukorraldus vanemate vahel liikudes – sealhulgas see, et vajalikud asjad oleksid olemas mõlemas kodus. Näiteks kui lapsel ei ole teise vanema juures riideid või koolitarbeid, võib see tekitada ärevust ja raskendada õppimisele keskendumist. Mõni laps on öelnud, et ta ei saa koolis olla või kooli minna, sest ta ei ole saanud kodus välja puhata või õppida. Pinges ja väsinud laps on haavatav ja võib lõpuks katki minna.
Väga oluline on ka vanemate pidev kinnitus, et nad on lapse jaoks olemas ka siis, kui nad ei ela enam koos. Laps peab teadma, et ta võib helistada, tulla ja minna teise vanema juurde, suhelda teise vanemaga ja sugulastega.
Kuidas käib laste kaasamine perelepitusse?
Esimesel kohtumisel vanematega annan neile teada, et kohtun protsessi käigus ka lapsega. Millal see toimub, selgub juba perelepituse käigus. Selgitan vanematele, mida ma lapsega kohtumisel teen ja kuidas vestlus toimub. Samuti räägime läbi, mida vanemad saavad lapsele enne kohtumist öelda. Vajaduse korral soovitan lapsel kaasa võtta mõne turvaeseme.
Vanemad kardavad sageli, et see vanem, kes lapse kohtumisele toob, võib teda enne mõjutada. Lapsega kohtudes on aga tavaliselt üsna hästi aru saada, kas ja kuidas teda on mõjutatud ning mis teda parasjagu kallutab. Lapsed on sageli väga avatud ja head jagajad. Kui laps püüab midagi varjata või ütleb midagi,
mis ei ole päris tema enda mõte, tuleb see vestluses enamasti üsna kergesti välja.
Lapsega kohtudes lepime kokku, et meie vestlus on konfidentsiaalne ja räägin vanematele edasi ainult seda, mida laps lubab. Kohtumisel räägime, mängime, joonistame, vaatame pilte või kasutame muid lapsele sobivaid viise, et tal oleks lihtsam oma mõtteid ja tundeid väljendada.
Järgmisel kohtumisel vanematega annan neile tagasisidet selle kohta, mida laps on lubanud edasi anda ja mis on perelepitusprotsessi jaoks oluline. Kui olen märganud midagi veel, räägin ka sellest. Näiteks saan küsida, kas vanemad on teadlikud lapse konfliktist koolis või on nad märganud mõnda lapse erivajadusele viitavat märki.
Millal on lapse kaasamine toetav ja millal tuleb olla eriti ettevaatlik?
Lapse kaasamine on alati toetav. Ma ei ole kogenud, et see oleks olnud kuidagi kahjulik lapsele. Lapse kaasamine annab võimaluse vanemaid kiita hea senise koostöö eest või juhtida tähelepanu sellele, mida nad saavad teha, et olukord oleks parem.
Kuidas teha nii, et laps ei tunneks, nagu peaks tema otsustama, kumma vanemaga ta rohkem on?
9-aastane laps on segaduses ja ebakindel, milline otsus oma elukorralduse kohta teha nii, et see sobiks nii emale kui ka isale: kas jääda elama isaga või kolida ema juurde. Vanemad on pannud otsustamise vastutuse lapsele, mõjutades teda samal ajal oma hinnangute ja arvamustega. Lapse enda sõnul on ta praegu kindel, et soovib kolida ema juurde, kuid tunneb, et teeb selle otsusega isale haiget. Ta kardab isale oma soovi ise öelda, sest pelgab isa reaktsiooni – ütlemisi, etteheiteid ja kommentaare.
Vanemad peavad lapse elukorralduse omavahel kokku leppima ega tohi jätta otsust lapse teha põhjendusega, et küll laps ise teab paremini. Lapse arvamus tuleb ära kuulata ja seda tuleb kokkuleppeid tehes arvesse võtta, kuid lapsele tuleb selgitada, et see ei ole tema roll, kohustus ega vastutus ise otsustada, kumma vanema juures ta elab. Lapse hääl peab olema kuuldud, aga otsuse peavad tegema vanemad.
Mida annab lapse kaasamine vanematele endile juurde?
Lapse kaasamine annab vanematele kinnitust ja peegeldust selle kohta, kuidas nad on seni toime tulnud ning mida nad saavad lapse toetamiseks veel teha. Samuti aitab see näha olukorda kõrvaltvaataja pilguga ja paremini mõista, kuidas laps vanemate lahkuminekut ning oma elukorraldust kogeb.
Kuidas säästa last, et ta ei jääks vanemate tüli, solvumise või suhtlusprobleemide keskele?
14-aastane poiss vihkab oma isa. Ta ei soovi temaga enam kunagi kohtuda ega tema juurde minna. Laps on väga mures, et äkki peab ta siiski isaga kohtuma. Ta jagab, et minevikus oli isa istunud ebakaines olekus pikki öötunde tema voodiserval ning rääkinud talle oma muredest. Samuti oli isa rõhutanud, kui sarnane on laps temaga. Laps sai nendest vestlustest tõsise trauma.
Lapsel tuleb lasta olla laps. Vanemad ei tohiks teha temast oma sõpra või sõbrannat, kellele kurta eluraskusi, ega panna teda enda lohutaja rolli. Paraku tehakse seda sageli märkamatult. Kui vanem tunneb, et tal ei ole kedagi, kes teda mõistaks, võib tekkida soov rääkida lapsele kõik ausalt ära: mis
tegelikult juhtus, milline on teine vanem ja miks suhe purunes. Vanem jagab lapsega oma tõde, laps kuulab ega pruugi vastu vaielda, kuid selline koorem võib osutuda talle liiga raskeks.
Miks on lapse jaoks kahjulik, kui temast saab vanemate vahel sõnumitooja?
Kui vanemad omavahel ei suhtle ja lapsest saab nende vahel sõnumitooja, ei saa laps enam lihtsalt laps olla. Paljud lapsed on palunud mul oma vanematele edasi öelda, et nad lepiksid omavahel kokku, kuidas laps saab ühe ja teise vanema juurde minna. Laps armastab mõlemat vanemat, kuid satub lojaalsuskonflikti ega julge lõpuks kummalegi oma tundeid ausalt väljendada, sest kardab, et sellele järgneb hinnang teise vanema kohta. Sageli harjub laps vanemate sõnumeid edasi andma ja õpib seda taluma, kuid see on talle koormav. Samuti võib talle jääda segaseks, milline on vanemate omavaheline suhe, sest mõlemad räägivad sellest erinevat lugu.
Palun anna kolm soovitust lahku minevale lapsevanemale, kuidas last selle protsessi jooksul hoida.
Rääkida lapsega võimalikult palju sellest, kus ja kuidas tema elu edaspidi korraldatakse. Kui kõiki vastuseid veel ei ole, võib seda ausalt öelda: ema ja isa tegelevad sellega ning laps ei pea ise muretsema.
Tegeleda oma tunnete ja emotsioonidega nii, et laps ei peaks kandma vanema viha, pettumust või negatiivset suhtumist teise vanema vastu.
Lasta lapsel jääda lapseks ning olla vanemana tähelepanelik, et laps ei võtaks enda kanda täiskasvanu rolli ega vastutust.
Mida peaksid vanemad lahkumineku järel alati meeles pidama?
Lahus elades tuleb vanematel sageli omavahel isegi rohkem suhelda kui kooselu ajal. Samal ajal suureneb mõlema vastutus: kumbki vanem peab olema lapse jaoks olemas ka neis olukordades, mida varem jagati teise vanemaga.
Otsuseid tehes tuleks alati küsida, kelle huvides need on – kas lapse või vanema enda. Näiteks ei peaks suhtluskorra puhul lähtuma üksnes sellest, mis sobib emale või isale, vaid ennekõike sellest, milline korraldus on lapse jaoks parim.
Kui vanemad lepivad kokku suhtluskorra, tasub kummalgi rahulikult läbi mõelda, kas tal on soovitud korralduse jaoks piisavalt aega ja jõudu. Näiteks nädal-nädal-süsteemi puhul tuleb arvestada, kas töö ja tugivõrgustik võimaldavad lapse eest igapäevaselt hoolitseda: temaga õppida, süüa teha, teda kooli või lasteaeda viia, haiguse ajal tema kõrval olla ning hoolitseda ka riiete ja muude vajalike asjade eest.
Kuidas elada lahus nii, et laps ei kannataks?
See on miljoni dollari küsimus. Perelepituses näen ja kuulen sageli, kuidas ema ja isa süüdistavad üksteist selles, et teine ei oska last kasvatada või et teise vanema juures ei ole kõik nii, nagu peaks. Selle võitluse keskel võib laps aga katki minna, sest ta ei saa enam aru, mida temalt oodatakse.
Lapsel on kergem siis, kui vanemad lepivad sellega, et kummagi vanema kodus võib elukorraldus olla mõnevõrra erinev. Vanemad saavad lapsele rahulikult selgitada, et ema juures on nii ja isa juures on naa. Kergesti võib tekkida vaidlus ka selle üle, et üks vanem lubab lapsele liiga palju või püüab justkui teda enda poole võita, teine aga on liiga range. Sellises olukorras aitab, kui kumbki vanem keskendub eelkõige sellele, milline on lapse elu tema enda kodus. Teise vanema kodu reegleid ja elukorraldust ei saa lõpuni kontrollida, kuid lapsele saab selgitada, et kodud võivadki olla veidi erinevad.
