21.01.24

Surmast

Iga päev on surma ja suremist meie ümber. Elu loomulikkus.

Kogen, et teatud vanuses või teatud elu etapis, hakkame märkama surma teisiti. Surm saab teise tähenduse. Surm saab teise tunde. Ilmselt on selle koha nimi „elukogemus“.

Vanus, iseenda vanus. Ühel hetkel on meie ümber armunuid-abiellumisi-sünde-töö-karjäär… ja siis … surevad inimesed, sugulased, sõbrad, tuttavad. Eakad, vanad inimesed. Ja me ise oleme vanad. Elu eesmärk ja visioon saab teise tähenduse. Kaua siis veel on elada – 20-30 või 10 aastat.

Kunagi tuleb lõpp, elu lõpp, selle maailma lõpp. Mis on järele jäänud siin olemise, elu, mõte? Kulgeda nii nagu seni, teha veel midagi olulist, teha midagi suurejoonelist või…. oodata surma.

Oleme ajas, kus kuidagi rohkem räägitakse, kirjutatakse ja lavastatakse etendusi surmast. Või on see hetkel minu puudutus… 

Hiljutine kogemus etenduselt „Surm“, mida soovitan vaadata. „Surm“ on uurimus suremisest. Ja seda ta tõepoolest on! Saab naerda, nutta, mõelda, midagi uut teada ja kogeda. Etendusse on kokku pandud erinevad suremise võimalused, erinevad matmise tavad, erinevad elulised olukorrad surma ümber ja palju muud, mis on seotus surmaga.

Etenduses, näitlejates ja vaatajates on hulk emotsioone ning (taas)kogemisi, vaikust, taipamisi….

Super hea etendus, mida enne surma vaadata, et teada kuidas on hea surra.

Surm, kui elu loomulikkus. Aga ikkagi tekitab sõna „surm“ hirmu või ebamugavust või muid emotsioone, mida pigem peidame kui kogeme.

Hirm. Hirm teadmatuse ees. Hirm surma või suremise ees?

Surmakohvik

Surmalaager 

Võimalus kuulata, rääkida ja kogeda.  

Rääkimine on vabastav. Rääkides saame ise teadlikumaks ja saame vastuseid oma küsimustele ja mõtetele.

Suremine on paratamatus, mis algab sünniga.

  

https://youtu.be/1ersBNwWZnI?si=LbDq1dJh_8PJjn7r 

Hommikune mõtterännak.

 Vähk ei küsi vanust, sugu ega staatust. Ta tuleb ja enam ära ei lähe või .... läheb aga jätab jälje. Kuhugi ... igaveseks. Vähiteekonna läb...