25.05.23

Surmast kohvikus

Surmakohvik… ei midagi müstilist, hirmsat või kummalist. Meeldivas seltskonnas söögi ja joogi nautimine, kus laua jututeemaks on surm, matused. Siit ilmast lahkumisega seonduv.

Minu taipamine surmakohvikus - me oleme külalised kellegi eludes. Vaid teatud hetk. Mina olen/olin osa oma ema-isa elust, lapsena. Ei sõbrana, ei töökaaslasena, ei õena, ei emana... Nende elud olid enne mind ja pärast mind ilma minuta. Lahti laskmise oskus….

Minu laps. Minu elu oli enne teda ja peale tema pesast lendamist… Igaühel on omad Elud ja käimised. Ta jääb minu ellu lapsena, igavesti, meie maisest ilmast lahkumiseni. Võibolla ka pärast aga see on siiski nii üürike aega olla koos oma armsate inimestega.
Üürike aeg…. koos nautimise aeg ja väärikas lahkuminek.
Aitäh teile, kes te olete minu Eluteel olnud, olete ja tulete.

Ja ma panema kirja mida mina oma elus arvan ja tean ja soovin jagada oma matustel. Siis ei ole minu lahkumisel lähedastel keeruline minu Elu kilde kokku lappida. Kõikidel on ju erinev vaade minu Elule. Aga minu ......

Ja vanus on vaid number. Me iial ei tea, millal on hetk viimane.

Teemasid mille üle arutleda on ju veel ja küll.
Loomad vs inimeste väärikas lahkumine, eutanaasia. Kellele lubatud ja kellele võimaldatud. Eetilisus ja väärikus.
Kas ja kuidas küsida väärikalt oma vanematelt, õigel ajal, kuidas nad soovivad oma matuseid. Mida nad soovivad kirstus olles omal selga, kes peavad olema kutsutud matustele, kuhu ja kuidas peab nende füüsiline keha saama. Küsimusi on palju, mida elusana läbi rääkida.



Hommikune mõtterännak.

 Vähk ei küsi vanust, sugu ega staatust. Ta tuleb ja enam ära ei lähe või .... läheb aga jätab jälje. Kuhugi ... igaveseks. Vähiteekonna läb...