Lastekaitse
Liit kampaania RÄÄGI MINUGA
Praxise
2018. aasta uuringu alusel tunneb end üksildaselt iga kolmas eesti laps. Et
üksindus on lapse jaoks ängistav emotsioon, mis võib viia tõsiste vaimse ja
füüsilise tervise vaevusteni, tasub jõuluplaanide nimekirjas panna esikohale
aeg lapse jaoks, mil olla päriselt koos ja kuulata.
Jõulud
on nagu pere suurendusklaas. Me tähaks loota, et lastes kasvab rõõm ja elevus,
kuid kui peres on pingeid, tulevad need samuti teravamalt esile.
Kui
suhted on läinud hapuks ja õhus on ärev paine, tajub seda ka laps ning võib
tunda suurt muret, segadust ja süütunnet.
Mida
keerulisemad on teemad, seda olulisem on need lastega avameelselt jutuks võtta,
et laps poleks oma mõtete ja küsimustega üksi, soovitab sotsiaaltöötaja, vaimse
tervise nõustaja ning perelepitaja Kairit Lindmäe.
Kui
laps ei saa mõnest situatsioonist aru, siis täidab ta selle tühimiku oma
fantaasiatega. „Soovitan vanematel mitte eeldada, et laps ei saa nagunii aru
või ei kuule. Need on olukorrad, kus pealtnäha süvenenult mängiva lapse juures
sõbrannaga oma eraelu probleeme arutatakse või vanemad tülitsevad öösel,
arvates, et laps ei kuule. Kuulevad küll ja muretsevad, mis ometi toimub,“
ütleb Lindmäe.
Loe lähemalt Kairit Lindmäe soovitusi, kuidas rääkida
lastega keerulistel teemadel: https://www.lastekaitseliit.ee/.../mida-ja-kuidas.../
Võiks
arvata, et üksindustunne kimbutab enim täiskasvanuid, neid, kes elavad omaette,
kel pole peret või seltskonda, kuhu kuuluda. Tegelikkuses tunnevad end üksikuna
ka väga paljud lapsed – ja seda hoolimata sellest, et nende ümber on
pereliikmed, lasteaia- ja koolikaaslased, õpetajad. Üksindus on lapse jaoks
ängistav emotsioon, mis võib viia tõsiste vaimse ja füüsilise tervise
vaevusteni. Praxise 2018. aasta uuringu alusel tunneb end üksildaselt iga
kolmas eesti laps. See arv on ehmatav. Laste üksinduse vastu võitlemisel on
esimene, võtmetähtsusega lüli lapse kontakt oma vanematega. Mitte üksnes koos
olemine, kõrvuti igaüks oma asjade ajamine, vaid autentne suhtlus, mille kaudu
laps õpib märkama ja väljendama oma emotsioone ja mõistma peredünaamikat.
Keerulised pereteemad
Mida keerulisemad on teemad, seda olulisem on need
lastega avameelselt jutuks võtta, et laps poleks oma mõtete ja küsimustega
üksi. Kuidas rääkida lapsega, et vanemad lähevad lahku või et vanaema ei saa
enam terveks? Sotsiaaltöötaja, vaimse tervise ja kogemusnõustaja ning
perelepitaja Kairit Lindmäe ütleb, et selgitusi vajab nii sõimeealine kui ka
teismeline ning kõige halvem variant on see, kui mingil põhjusel peres
tõsistest asjadest ei räägita. Kahjuks on väga levinud, et keerulistel teemadel
ei ole vanemad lastega avameelsed – neid ilustatakse, pisendadatakse või
vaikitakse hoopis maha. Põhjuseks võib olla soov lapsi halbadest tunnetest
säästa, arvamine, et nad ei saa aru, on liiga väikesed või et mure ei puuduta
neid. Näiteks on üks selliseid tabuteemasid on surm, mille lastele
lahtimõtestamine põhjustab peredes raskusi, sest põlvkonnad ei ela enam koos ja
surmaga puututakse kokku väga vähe. Samuti on väga keerulised teemad vanemate
lahutus, pere majandusprobleemid või lähedaste rasked haigused.
Teemad ei küsi vanust
Lindmäe sõnul tuleb lastele valusaid teemasid seletada
vanusest hoolimata: eakohast selgitust vajab nii 6- kui ka 16-aastane.
„Vanemate lahutus on sageli selline teema, kus kiputakse eeldama, et laps saab
ise aru ja näeb nagunii, mis toimub. Lapsele ei selgitata õigel ajal, mis tema
vanematega juhtuma hakkab. Laps aga armastab mõlemat vanemat ja ta näeb, kuidas
inimesed tülitsevad. Kui minnakse lahku, võib ta hakata arvama, et see toimus
tema tõttu või et edaspidi ei ole tal enam kodu,“ selgitab Lindmäe. Lahti
seletamata teemad võivad hakata last painama ja tekitada keerulisi küsimusi,
mida ta ei oska jutuks võtta. „Lapsele peab selgitama elukorralduslikke
muutusi, mis tema elus vanemate lahutusega kaasnevad, kuidas see teda mõjutab.
Eluliselt oluline on lapsele kinnitada, et talle jäävad alles mõlemad vanemad,
lihtsalt isa ja ema ei ela enam koos,“ räägib Lindmäe.
Pane end lapse kingadesse
Lindmäe soovitab mõelda nagu laps ja mõista, et tema
elukogemused ei ole võrreldavad meie omadega. Kui laps ei saa mõnest
situatsioonist aru, siis täidab ta selle tühimiku oma fantaasiatega. Näiteks
kui ta kuuleb ema-isa riidlemas, võib ta arvata, et tema on süüdi, sest ajas
lõunalauas piimaklaasi ümber. „Soovitan vanematel mitte eeldada, et laps ei saa
nagunii aru või laps ei kuule. Need on olukorrad, kus pealtnäha süvenenult
mängiva lapse juures sõbrannaga oma eraelu probleeme arutatakse või vanemad tülitsevad
öösel, arvates, et laps ei kuule. Kuulevad küll ja muretsevad, mis ometi
toimub.“
Seda, mis vajab selgitust, tuleb mõelda just lapse
vanusest lähtudes. Väike laps võib vajada seletusi olukordadele, mis meie,
täiskasvanute, jaoks on sageli ilmselged. Näiteks võib tekitada arusaamatust ja
küsimusi lemmiklooma surm, sest see võib olla lapse esimene kokkupuude
surmateemadega.
Kuidas rääkida?
Keerulistest teemadest tuleb rääkida kindlasti nii, et
lapsed ei tunneks omal vastutust suurte inimeste tunnete ees. „Selgita asju
faktipõhiselt. Ütle, et keegi ei ole süüdi ema-isa lahkuminekus, vaid olukord
on nüüd selline. Kirjelda, mida see muudatus elukorralduslikult kaasa toob. Kui
lapse jaoks muutusi ei tule, siis räägi ka sellest. Kui lapsi aruteludesse
kaasata, õpivad nad tulevikus ise konflikte lahendama. Kui aga mitte kaasata,
hakkavad nad konfliktiolukordades vaikima,“ räägib Lindmäe. „Kõik lapse
küsimused peavad saama vastuse. Pigem rääkida isegi rohkem kui liiga vähe.
Selliseid koduseid teemasid ei olegi, mida ei peaks arutama.“
Ära valeta ega ilusta: ka väga valusatest teemadest
peab rääkima nii, nagu need on. Kui näiteks lapse isa suri, ei tohiks isegi
3-aastasele valetada, et issi on pikal reisil ja tuleb kindlasti tagasi. Ei ole
hea ka asju pisendada või vastupidi – liialt hirmutada. „Soovitan
spetsialistilt või kas või internetist nõu otsida, kuidas rääkida keerulistest
asjadest,“ ütleb Lindmäe.
Karjumine kahjustab
On kodusid, kus karjumine käib justkui elu juurde ning
probleeme lahendatakse häälekalt tülitsedes. Vanemad karjuvad üksteise ja laste
peale. Lindmäe sõnul on karjumine viide, et inimene ei tule oma emotsioonide
toime – ta sõna otseses mõttes ei oska olukorras mitte midagi muud teha kui
karjuda. Tal justkui puuduks piduripedaal. „Karjumine kahjustab ümbritsevaid
väga tugevalt. Hea uudis on aga see, et on olemas tehnikad, kuidas karjumisega
seotud käitumismustreid muuta. Lihtsalt tuleb lõpetada vabanduste esitamine oma
karjumisele,“ ütleb Lindmäe. „Esiteks tuleb tunnistada endale, et ei oskagi
käituda eeskujuliku vanemana. Ega meist keegi ei oska, sest manuaali me ju
lastekasvatamisel ette ei saa, vaid õpime koos lapse kasvamisega.“ Edasi saab
juba otsida abi ja nõuandeid, kuidas oma tunnetega toime tulema õppida.
Teismelisega suhtlemine
Teismelise toa uks võib olla kinni ja pealtnäha talle
justkui ei lähekski korda pere siseelu, kuid Lindmäe sõnul ei ole see
tavaliselt nii. Ei maksa eeldada, et nad on suured ja küll saavad ise kõigest
aru või et neid üldse pereasjad ei huvita. „Teismelise sees on nagunii segadus,
mis tingitud murrangulisest kasvuajast. Kui siia lisandub mure pereasjade
pärast – vanemate lahutus, pere majanduslikud raskused, mõne pereliikme haigus
vms – muutub teismelise niigi habras tasakaal veelgi hapramaks. Otsi mustreid,
kuidas ta n-ö kätte saada. Näiteks kui ta on hommikul pahur, siis ei ole mõtet
läheneda, et saada teada lihtsalt seda, kui halb ema olen,“ sõnab Lindmäe.
„Mõni laps ei taha asjadest usalduslikult rääkida vanematega, kuid tal on
turvavõrgustik või tugiisik – õpetaja, tädi, hea sõbranna. Väga hea, kui tal on
selline turvainimene, kellega ta saab usalduslikult rääkida, aga hoiatan selle
eest, et vanemad ei hakkaks uurima ja nuhkima, mis on nende vestluste sisu.
Sellise tegevusega õõnestab vanem ainult suhet ja rikub ka lapse suhte
usaldusisikuga.“