Korduma kippuvad küsimused perelepituses

Miks on laps teise vanema juurest tulles vihane ja vägivaldne?

Varem sõbralik ja tasakaalukas laps võib muutuda vanemate ja teiste inimeste suhtes õelaks ja agressiivseks. Laps väljendab sellise käitumise kaudu oma sisemisi tundeid, eelkõige kurbust. Tihti on viha ja agressiivsus lapse jaoks viis olukorra üle kontrolli saavutada — parim kaitse on rünnak. Vihane olla tundub lapsele lihtsam kui kurbust näidata, sest keegi ei taha näida nõrga ja haavatavana. Nutmine ja oma haavatavuse avalik näitamine võib tunduda lapsele hirmutav, mistõttu ta reageerib agressiivselt. (seda teevad sageli ka täiskasvanud)

Laps ei pruugi öelda, et ta on lahutuse pärast kurb ja tal on keeruline oma tunnetega toime tulla, sest ta ei taha oma tunnetega vanemaid koormata. Selle asemel väljendab ta oma valu vihasena — karjudes, süüdistades ja rünnates. Samuti võib laps süüdistada vanemaid, tundes viha selle üle, et täiskasvanud, kes peaksid olema targad ja kogenud, ei suutnud lahkuminekut ära hoida. Laps tunneb, et tema elu ja turvatunnet on mõjutatud olukorras, mille ta ise ei ole põhjustanud.

Väikelapsel on maailm tihti must-valge — ta võib näha ühte vanemat "heana" ja teist "halvana", mis muudab tema tundeid veelgi keerulisemaks. 

Mis aitab?

• Märka lapse tundeid ja aktsepteeri neid.
• Anna lapsele aega rahunemiseks ja ole talle olemas tingimusteta.
• Aita tal mõista ja sõnastada, milline tunne ja mõte tema käitumist põhjustab.
• Pea meeles: just siis, kui laps käitub sinuga kõige halvemini, vajab ta sinu armastust ja lähedust kõige rohkem.

 

Miks ei taha laps teise vanema juurde minna?

Sageli süüdistavad vanemad teineteist, et teine pool on süüdi, et ei luba last vanema juurde tulla.

Kui laps ei taha teise, lahus elava vanema juurde minna, võib sellel olla mitu põhjust. Mõned levinumad:

• Emotsionaalne seotus: Laps võib tunda end ühe vanema juures turvalisemalt või olla temaga rohkem harjunud.
• Konfliktid või negatiivsed kogemused: Kui lapsel on teise vanemaga olnud ebameeldivaid kogemusi (nt tülid, hirm, vähene tähelepanu).
• Lojaalsuskonflikt: Laps võib tunda, et ta justkui reedab ühe vanema, kui ta teise juurde läheb.
• Elukorralduse erinevused: Kui näiteks ühes kodus on reeglid lõdvemad, rohkem sõpru ümberringi või lapsele sobivam rütm, siis võib ta eelistada seal olla.
• Vanemate omavahelised suhted: Kui vanemate vahel on palju pinget, võib laps tunda survet valida "poolt" või ta kardab, et oma soovide avaldamine tekitab tüli.
• Lapse enda arenguline etapp: Mõnikord, näiteks väiksemas eas või teismeeas, on lastel perioode, kus nad on ühe vanemaga rohkem seotud. 

Oluline oleks uurida rahulikult ja hinnanguvabalt lapse tundeid ja kogemusi, et mõista tema käitumise taga olevat tegelikku põhjust.

Mis aitab?

1. Ole rahulik ja avatud
Räägi lapsega rahulikus õhkkonnas, ilma surveta. Näita, et tahad mõista, mitte sundida. Küsi näiteks:

"Ma näen, et sa ei taha praegu isa/ema juurde minna. Kas sa tahaksid mulle rääkida, mis tundeid sul selle kohta on?"

2. Kuula hinnanguid andmata
Kuula lapse mõtteid ja tundeid katkestamata, parandamata ja õigustamata. Ära kiirusta probleemi kohe lahendama või lapse tundeid "ära seletama".

3. Austa lapse tundeid
Isegi kui sa ei saa lapse tunnetest täielikult aru, kinnita talle, et tema tunded on okei ja loomulikud. Näiteks:

"On täiesti normaalne tunda mõnikord segaseid või rasked tundeid."

4. Väldi süüdistamist
Ära halvusta teist vanemat ega räägi tema kohta halvasti lapse kuuldes, isegi kui sul endal on raskeid tundeid. Laps armastab mõlemat vanemat ja võib muidu tunda end lõhestatult.

5. Uuri konkreetseid muresid
Kui laps on valmis, aita tal oma tundeid selgemaks sõnastada. Näiteks:

"Kas sa kardad midagi seal olles? Kas sul jääb midagi puudu, kui sa seal oled?"

6. Toeta üleminekuid
Vahel aitab, kui laps saab kaasa võtta oma lemmikmänguasja, teki, raamatu või midagi muud tuttavat. Või teha kokkuleppeid, et alguses on külastused lühemad ja aja jooksul pikenevad.

7. Anna lapsele valikuvõimalusi väikestes asjades
Kui võimalik, lase lapsel otsustada väikeste detailide üle (nt mis asju kaasa võtta, mida koos teha). See annab talle kontrollitunde.

8. Tee koostööd teise vanemaga
Kui suhted võimaldavad, arutage koos lapsega seotud murekohti ja püüdke luua turvaline ja toetav keskkond mõlemas kodus. Laps tajub vanemate koostööd ja see annab talle kindlust.

 

Mis on lojaalsuskonflikt?

Lojaalsuskonflikt lapsel tähendab olukorda, kus laps tunneb, et ta peab valima ühe vanema poole, kuigi ta armastab mõlemat. See võib tekitada lapses süütunnet, ärevust ja segadust, sest ta ei taha kellelegi haiget teha ega kumbagi vanemat alt vedada.

See on olukord, kus lapse sisemine „Mina“ läheb vaimselt katki ja sageli hakatakse last „parandama“, viiakse teraapiatesse ja psühholoogide juured.

Lojaalsuskonflikt võib tekkida näiteks siis, kui:

• Vanemad räägivad halvasti teineteisest lapse kuuldes.
• Üks vanem justkui ootab, et laps "hoiaks tema poole" või "valiks tema".
• Laps tunneb, et kui ta näitab teise vanema vastu rõõmu või kiindumust, siis ta reedab oma "põhivanemat". 

Laps ei oska ega tohigi sellist valikut teha — tema jaoks on mõlemad vanemad olulised ja ta tahab tunda, et tal on lubatud armastada mõlemat, ilma süütundeta.

 

Kuidas vanemad saavad last aidata lojaalsuskonflikti puhul

1. Anna lapsele luba armastada mõlemat vanemat
Ütle lapsele sõnadega välja, et on täiesti normaalne ja hea, kui ta armastab nii ema kui isa. Näiteks:

"On tore, et sa igatsed ka isa/ema — see näitab, kui südamlik sa oled."

 2. Ära nõua poole valimist

Väldi küsimusi ja olukordi, mis paneksid lapse tundma, et ta peab otsustama, kumb vanem on "parem" või "õigem".

 3. Ära halvusta teist vanemat lapse kuuldes

Isegi kui suhted on pingelised, hoia lapse ees lugupidav toon. Iga halb sõna teise vanema kohta võib lapse sees tekitada tunde, et osa temast on samuti "halb".

 4. Toeta lapse häid kogemusi teise vanemaga

Kui laps räägib rõõmuga, mida ta teise vanemaga tegi, kuula huviga ja toeta seda.
Näiteks:

"Vau, kõlab nagu teil oli väga tore päev koos!"

 5. Ole emotsionaalselt stabiilne ja kättesaadav

Kui laps tunneb, et üks vanem on väga kurb või vihane, kui ta teise juurde läheb, võib see tekitada süütunnet. Näita lapsele, et saad hakkama ja oled tema jaoks alati olemas, olenemata sellest, kus ta parajasti viibib.

 6. Kasuta neutraalset suhtluskeelt

Näiteks mitte "isa võttis su jälle ära", vaid "sa oled täna isaga koos ja homme tuleme jälle kokku". See aitab lapsel tajuda olukorda normaalse ja turvalisena.

 Rahustav sõnum lapsele:

"Ma tahan, et sa teaksid — sa ei pea kunagi valima minu ja teise vanema vahel.
Sa võid armastada meid mõlemaid nii palju, kui su süda soovib.
Mina rõõmustan koos sinuga, kui sul on teise vanemaga tore.
See ei tee mind kurvaks ega vihaseks — ma olen uhke, et sul on nii palju armastust oma südames.
Kõik tunded, mida sa tunned, on lubatud ja turvalised."

 

Ma armastan oma last aga tema käitub mingu halvasti. Lapsel on vaja tingimusteta armastust. Mis see on?

Tingimusteta armastus lapse ja vanema vahel tähendab armastust, mis ei sõltu sellest, mida laps teeb, ütleb või kuidas ta käitub.

See on armastus, mis ütleb:

"Ma armastan sind alati, lihtsalt sellepärast, et sa oled olemas.
Mitte sellepärast, et sa oled tubli, tark, viisakas või edukas — vaid lihtsalt sellepärast, et sa oled minu laps."

Tingimusteta armastus tähendab:

• Laps tunneb, et ta on väärtuslik ja armastatud ka siis, kui ta teeb vigu.
• Lapsele ei panda armastusele hinnasilti ("Ma armastan sind, kui sa oled tubli" või "Ma armastan sind, kui sa mind kuulad").
• Vanem ei võta oma armastust ära, kui laps on raske, vihane, kurb või eksib.
• Laps saab tunda, et ükskõik, mis juhtub — tema kuulub alati oma vanema südamesse.

Miks on see nii oluline?
Tingimusteta armastus on lapse jaoks elu põhiturvatunde allikas.
See annab talle julguse kasvada, katsetada, eksida ja oma isiklikku teed leida, teades, et vanema armastus on kindel ja vankumatu.

Lihtne viis seda lapsele sõnadega näidata:

"Sa ei pea midagi tegema, et ma sind armastaksin.
Ma armastan sind alati — kui sa oled rõõmus, kui sa oled kurb, kui sa oled vihane, kui sa eksid ja kui sa õnnestud."

Kui teismeline on vihane ja ütleb vanemale midagi haiget tegevat, on vanema loomulik reaktsioon tunda valu, solvumist või isegi viha.
Aga just sellistel hetkedel vajab teismeline kõige rohkem teadmist, et vanema armastus tema vastu ei kao ja ei sõltu tema sõnadest ega vihast.

Tingimusteta armastus tähendab siin:

• Sa võid olla tema sõnade peale haiget saanud, aga sa ei lükka teda endast eemale.
• Sa mõistad, et tema sõnade taga on sageli valusad, segased või hirmunud tunded, mitte tegelik soov sind tõeliselt haavata.
• Sa näitad, et tema tunded on lubatud, aga samal ajal sead selged piirid lugupidava käitumise osas.

Näiteks võid öelda:

"See, kuidas sa praegu minuga rääkisid, teeb mulle haiget ja see pole okei.
Aga ma armastan sind ka siis, kui sa oled vihane. Ma ei lükka sind eemale.
Me räägime sellest hiljem rahulikult edasi."

või

"Sul on õigus olla vihane. Sa võid oma tundeid väljendada, aga mitte mind halvustades.
Ma armastan sind alati, isegi siis, kui meil on raske hetk."

 Miks see on oluline?

Teismeline ei oska veel alati oma suurt ärevust, valu ja viha turvaliselt sõnastada.
Kui vanem suudab ka keerulises olukorras hoida kindlat, rahulikku ja armastavat kohalolu, kinnistub lapsele alateadlik sõnum:
"Ma olen armastatud ka siis, kui olen oma halvimas seisus."

Rahvusvaheline sotsiaaltöö päev 2025

Rahvusvahelisel sotsiaaltöö päeva veetsin mina seekord Keenias Shiandas. Sotsiaalvaldkonnaga tutvudes.

Minul oli au ja võimalus kohtuda 2009 aastal asutatu Wefoco organisatsiooni naistega ja nende imelise juhiga.

Keenias on naine mehe oma, nö asi, mille mees ostab lehmade eest. Mehel on vähemalt kaks naist aga kindlasti rohkem.

Organisatsiooni eesmärk on õpetada naistele oskusi, et nad saaksid omale ise raha teenida ja olla mehest sõltumatum. Nad õpivad tegema käsitööd, arvutit jms. 

Rääkisime kohtumisel ka Keenia naiste elust ja võimalustest. Perevägivallast, vaimsest tervisest, üksindusest, haridusest, enesetappudest, laste kasvatamisest jpm.

Suurepärane võimalus oli külastada erivajadustega laste internaatkooli, kus õpib 212 last, keda õpetab 23 õpetajat 5 hooldajat. 

Keenias on erivajadusega lapse sünd perekonnale suur katastroof ja needus. 

Kool on suures vaesuses, kuna vanemad ei maksa õppeksu ära (70 eur aastas) ja riik toetab vaid õpetajate palgarahaga.

Klass on laoruum ja magamise koht ühekorraga. Puudus on mähkmetest. Voodid on räbaldunud ja katkiste madratsitega. 

Minu pidupäeva tegi veidi magusamaks tänaval kasvava ruhkruroo närimine ja näppudega ugali söömine.

Õhtu lõppes külabaaris televiisorist tuleva Eestit tutvustava jalgpallifilmiga.

Keenias on sotsiaaltvaldkonnal veel palju võimalusi. Kellel on soovi panustada, millega iganes, siis oled siia oodatud.

Wefoco organisatsiooni juhi unistus on luua naistevarjupaik, et naised saaks vägivaldse mehe eest kuhugi tulla ja ellu jääda. 

Unistused täituvad!

Solidaarsus valdkondade vahel on ka Aafrikas.

Elu mõte ja mõttetus

Kui Elu teeb haiget.
Peas on vaid ummikteed ja pimedus.
Kõik valikud on halvad ja veel halvemad.
Iga päev on katsumus, mis tuleb üle elada.
Lahendusi ei ole.
Mõtted, mis tiirlevad peas, on mustad ja neid on palju. Kogu aega.
Üksi.
Väärtusetus. Ma pole kellelgi vajalik.
Ma pean ise toime tulema.
Kõik on nii raske.
Keeruline. Võimatu. Raske.
 
Kulgemine pimeduses ja pimeduse poole.
Kõik teed on ummikteed. Tunnelid, kus lõpus ei ole valgust.  
Mõttetu Elu…
 
Ainuke väljapääs, mis toob kerguse. Lahkuda. Suidsiid.
Nii on kõigile kergem…
 
EI!  Ei!

Lahkumine ei ole väljapääs ega lahendus.
Igast jamast ja olukorrast on väljapääs. Ka kõige suuremast ja õudsamast.
Iga tunneli lõpus on valgus. Lihtsalt on! Aga vahel me neid ei näe, üksi ei näe.
 
Oma muredest ja jamades olles ringlevad meie peas vaid need lahendused, mida meie ise näeme ja meie fantaasia genereerib.
 
Minu mõtted on minu peas ja keegi teine neid, minu mõtteid, ei näe, kuule ega koge nii nagu mina neid tajun.  
Ei mõisteta enne, kui räägime.
Kuulatakse. Päriselt kuulatakse. Ei tühistata. Ei vaidlustata.
Ja siiski ei ole need nähtavad kuulajale nii nagu mina neid oma peas näen, kuulen ja kogen…
Minu mõtted ja tunded on MINU omad.
 
Mustades mõtetes aitab selgust luua inimene, kes mõistab ja toetab, ei anna hinnangud ega halvusta.
Turvalised ja toetavad inimsuhted.
 
Depressioon võib viia suidsiidini.
Depressioon on ravitav. Mitte ainult tabletiga vaid erinevate astmete koostöö tulemusena. Teaduslikult tõestatud. 😊

1. Oluline on tunnistada iseendale, et ma ei tule üksi oma mõtete ja tunnetega toime, vajan abi.
2. Turvaliste ja toetavate inimeste leidmine, kes on meie ümber.
3. Psühhoteraapia, et peas tiirlevad negatiivsed mõtted ja negatiivne sisekõne vaidlustada. Lõpetada enese halvustamine. Leida uued väljundid ja positiivsust Elust.
4. Antidepressandid.
 
Ja ikkagi tehakse teisi valikuid…
Vaimne tervis on väga õhuke ja õrn. Nähtamatu keel.
 
Märka oma kõrval olevat inimest. Märka muutust. Märka pisikesi kilde.
Kui Sina ei oska aidata, siis räägi sellele, kes oskaks.
Abi on olemas.
 
Hoia oma lähedasi, keda armastad ja kellest hoolid. Suhtle. Ära alahinda. Ära tühista.
Iga inimene on väärtuslik. Elu on meile antud, et elada.
Elu mõte ja mõttekus on igal inimesel.
Sinu ……

Kui sinu lähedane on võtnud endalt elu. Abimaterjal lähedastele ja nende toetajatele

Minu kohtumised Eesti Vabariigi presidentidega

Mul on olnud au kohtuda Eesti Vabariigi kolme viimase presidendiga. Mina olen olnud erinevates rollides ja põhjused on olnud erinevad.

2015 aasta septembris oli Kuressaares visiidil president Toomas-Hendrik Ilves. Mina olin sellel ajal Kuressaare linnavalitsuse liige.

President Kersti Kaljulaidiga kohtusin tema ametiajal korduvalt, Saaremaa vallavalitsuse liikmena ja Saaremaa kriisikodu juhina. Tema üllatas mind kutsega 20.08.2020 Roosiaeda, Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtule.  

2024 aastal aga oli mul taas kutse 20.08.2024 Roosiaeda, president Alar Karis  ja pr Sirje Kariselt. Seekord sotsiaaltööd tegevate ja seda väärtustavate inimesi koondava organisatsiooni, Eesti Sotsiaaltöö Assotsatsiooni (ESTA) juhina.

Aitäh presidentidele märkamast. 

Elagu vaba Eesti!

Mina ja maalimine

Vilja Prometi õlimaalid, Ülle Linnuste pastellid Kuressaare Raegaleriis „Metsavaikusest merele“ 5.04-5.05.2024

Oli imearmas taaskohtumine inimesega, tänu kellele mina julgen ja tahan maalida, võtta kätte pintsli ja kanda värvi paberile, valgeks värvitud põrandapapile, lõuendile…

Vilja Promet, maalikunstnik.

Kahjuks olen seda teinud vähem kui oleks tahtnud….

Mina, kes ma olen tavaline keskmine inimene, kelle teadmised kunstist, maalimisest, joonistamisest ja kogu sellest maalimast, piirduvad vaid koolis õpituga või näitustel käimisega.

Ja ma teadsin, et mina joonistada ei oska.

Just Vilja Promet on see inimene, kes murdis minus müüdi „ma ei oska joonistada“.

Tema pani mind nägema/vaatama kunstiteoseid teisiti, nende taha ja sisse.

Me kohtusime 2002 aasta juulikuus Viljandi metsade vahel, kus Vilja tegi oma kodus maalilaagrit. Sellest laagrist sain mina teada mingi ajakirja artiklist, mille lõpus olid Vilja kontaktid. Enam ei mäleta mis mind seal täpselt kõnetas ja miks ma tookord tundsin, et pean sinna minema aga sinna laagrisse ma jõudsin. 10 aastat peale keskkooli, 28 aastasena. Maalima…

See oli imeline nädal, kus Vilja hoolitses meie eest, tegi süüa (imelisi kohupiimapontsikuid), tõi jäätist ja toimetas kõige praktilisega. Laagris olijate ülesanne oli vaid maalida-maalida-maalida-maalida. Varahommikust hilise õhtuni, õues, sooja päikese käes. Õlivärvidega põrandapapile

See kogemus oli imeline. Keegi ei öelnud kuidas täpselt teha. Keegi ei öelnud, et see mida teed on vale. Keegi ei öelnud kuidas on parem. See mida tegin oli minu pilt, minu nägemus ja soov.

Koju tulles ostsin endale ka pintslid ja värvid ning maalisin kodus üksi edasi. Hommikust õhtuni, ennast unustavalt.

Kahjuks on tulnud vahele pikka paus. Aga värvid ja pintslid on endiselt minuga. Keldris ootel võimalust.

Olen seda imelist tunnet, mis Vilja minus äratas, oma sees kandnud. Tunne, mida ei saa kirjeldada. Tunne, mis tekib maalides. Selles protsessis olles.

Olen Viljale ülitänulik.

„Metsavaikusest merele“ - Kuressaare Kultuurivara

Hommikune mõtterännak.

 Vähk ei küsi vanust, sugu ega staatust. Ta tuleb ja enam ära ei lähe või .... läheb aga jätab jälje. Kuhugi ... igaveseks.

Vähiteekonna läbi teinuna puudutab see teema  mind alati, sest... ma tean oma kogemselt, et vähidiagnoos võib olla elamise lõpp. 

Millegi purunemine. Teadmatus. Hirm.

Emotsionaalselt keeruline taluda.

Siiski, EI, vaatamata statistikale elavad inimesed ka peale vähidiagnoosi ja ravi.

Mina elan. Juba +17 aastat.

See on võimalik.

Võimalus võidelda. 

Võimalus anda alla.

....See mõtteärnnak tahtis minu seest täna varahommikul tulla.

Teadmata miks.

Või seetõttu, et tahan anda teada, et võid võtta minuga ühendust kui soovid tuge.

Kogemus aitab mõista ja mõtestada.

Surmast

Iga päev on surma ja suremist meie ümber. Elu loomulikkus.

Kogen, et teatud vanuses või teatud elu etapis, hakkame märkama surma teisiti. Surm saab teise tähenduse. Surm saab teise tunde. Ilmselt on selle koha nimi „elukogemus“.

Vanus, iseenda vanus. Ühel hetkel on meie ümber armunuid-abiellumisi-sünde-töö-karjäär… ja siis … surevad inimesed, sugulased, sõbrad, tuttavad. Eakad, vanad inimesed. Ja me ise oleme vanad. Elu eesmärk ja visioon saab teise tähenduse. Kaua siis veel on elada – 20-30 või 10 aastat.

Kunagi tuleb lõpp, elu lõpp, selle maailma lõpp. Mis on järele jäänud siin olemise, elu, mõte? Kulgeda nii nagu seni, teha veel midagi olulist, teha midagi suurejoonelist või…. oodata surma.

Oleme ajas, kus kuidagi rohkem räägitakse, kirjutatakse ja lavastatakse etendusi surmast. Või on see hetkel minu puudutus… 

Hiljutine kogemus etenduselt „Surm“, mida soovitan vaadata. „Surm“ on uurimus suremisest. Ja seda ta tõepoolest on! Saab naerda, nutta, mõelda, midagi uut teada ja kogeda. Etendusse on kokku pandud erinevad suremise võimalused, erinevad matmise tavad, erinevad elulised olukorrad surma ümber ja palju muud, mis on seotus surmaga.

Etenduses, näitlejates ja vaatajates on hulk emotsioone ning (taas)kogemisi, vaikust, taipamisi….

Super hea etendus, mida enne surma vaadata, et teada kuidas on hea surra.

Surm, kui elu loomulikkus. Aga ikkagi tekitab sõna „surm“ hirmu või ebamugavust või muid emotsioone, mida pigem peidame kui kogeme.

Hirm. Hirm teadmatuse ees. Hirm surma või suremise ees?

Surmakohvik. 

Surmalaager 

Võimalus kuulata, rääkida ja kogeda.  

Rääkimine on vabastav. Rääkides saame ise teadlikumaks ja saame vastuseid oma küsimustele ja mõtetele.

Suremine on paratamatus, mis algab sünniga.

  

https://youtu.be/1ersBNwWZnI?si=LbDq1dJh_8PJjn7r 

Mida ja kuidas rääkida lastega keerulistel teemadel?

 Lastekaitse Liit kampaania RÄÄGI MINUGA

 Praxise 2018. aasta uuringu alusel tunneb end üksildaselt iga kolmas eesti laps. Et üksindus on lapse jaoks ängistav emotsioon, mis võib viia tõsiste vaimse ja füüsilise tervise vaevusteni, tasub jõuluplaanide nimekirjas panna esikohale aeg lapse jaoks, mil olla päriselt koos ja kuulata.

Jõulud on nagu pere suurendusklaas. Me tähaks loota, et lastes kasvab rõõm ja elevus, kuid kui peres on pingeid, tulevad need samuti teravamalt esile.

Kui suhted on läinud hapuks ja õhus on ärev paine, tajub seda ka laps ning võib tunda suurt muret, segadust ja süütunnet.

Mida keerulisemad on teemad, seda olulisem on need lastega avameelselt jutuks võtta, et laps poleks oma mõtete ja küsimustega üksi, soovitab sotsiaaltöötaja, vaimse tervise nõustaja ning perelepitaja Kairit Lindmäe.

Kui laps ei saa mõnest situatsioonist aru, siis täidab ta selle tühimiku oma fantaasiatega. „Soovitan vanematel mitte eeldada, et laps ei saa nagunii aru või ei kuule. Need on olukorrad, kus pealtnäha süvenenult mängiva lapse juures sõbrannaga oma eraelu probleeme arutatakse või vanemad tülitsevad öösel, arvates, et laps ei kuule. Kuulevad küll ja muretsevad, mis ometi toimub,“ ütleb Lindmäe.

Loe lähemalt Kairit Lindmäe soovitusi, kuidas rääkida lastega keerulistel teemadel: https://www.lastekaitseliit.ee/.../mida-ja-kuidas.../ 

 

Võiks arvata, et üksindustunne kimbutab enim täiskasvanuid, neid, kes elavad omaette, kel pole peret või seltskonda, kuhu kuuluda. Tegelikkuses tunnevad end üksikuna ka väga paljud lapsed – ja seda hoolimata sellest, et nende ümber on pereliikmed, lasteaia- ja koolikaaslased, õpetajad. Üksindus on lapse jaoks ängistav emotsioon, mis võib viia tõsiste vaimse ja füüsilise tervise vaevusteni. Praxise 2018. aasta uuringu alusel tunneb end üksildaselt iga kolmas eesti laps. See arv on ehmatav. Laste üksinduse vastu võitlemisel on esimene, võtmetähtsusega lüli lapse kontakt oma vanematega. Mitte üksnes koos olemine, kõrvuti igaüks oma asjade ajamine, vaid autentne suhtlus, mille kaudu laps õpib märkama ja väljendama oma emotsioone ja mõistma peredünaamikat.

 Keerulised pereteemad

Mida keerulisemad on teemad, seda olulisem on need lastega avameelselt jutuks võtta, et laps poleks oma mõtete ja küsimustega üksi. Kuidas rääkida lapsega, et vanemad lähevad lahku või et vanaema ei saa enam terveks? Sotsiaaltöötaja, vaimse tervise ja kogemusnõustaja ning perelepitaja Kairit Lindmäe ütleb, et selgitusi vajab nii sõimeealine kui ka teismeline ning kõige halvem variant on see, kui mingil põhjusel peres tõsistest asjadest ei räägita. Kahjuks on väga levinud, et keerulistel teemadel ei ole vanemad lastega avameelsed – neid ilustatakse, pisendadatakse või vaikitakse hoopis maha. Põhjuseks võib olla soov lapsi halbadest tunnetest säästa, arvamine, et nad ei saa aru, on liiga väikesed või et mure ei puuduta neid. Näiteks on üks selliseid tabuteemasid on surm, mille lastele lahtimõtestamine põhjustab peredes raskusi, sest põlvkonnad ei ela enam koos ja surmaga puututakse kokku väga vähe. Samuti on väga keerulised teemad vanemate lahutus, pere majandusprobleemid või lähedaste rasked haigused.

 Teemad ei küsi vanust

Lindmäe sõnul tuleb lastele valusaid teemasid seletada vanusest hoolimata: eakohast selgitust vajab nii 6- kui ka 16-aastane. „Vanemate lahutus on sageli selline teema, kus kiputakse eeldama, et laps saab ise aru ja näeb nagunii, mis toimub. Lapsele ei selgitata õigel ajal, mis tema vanematega juhtuma hakkab. Laps aga armastab mõlemat vanemat ja ta näeb, kuidas inimesed tülitsevad. Kui minnakse lahku, võib ta hakata arvama, et see toimus tema tõttu või et edaspidi ei ole tal enam kodu,“ selgitab Lindmäe. Lahti seletamata teemad võivad hakata last painama ja tekitada keerulisi küsimusi, mida ta ei oska jutuks võtta. „Lapsele peab selgitama elukorralduslikke muutusi, mis tema elus vanemate lahutusega kaasnevad, kuidas see teda mõjutab. Eluliselt oluline on lapsele kinnitada, et talle jäävad alles mõlemad vanemad, lihtsalt isa ja ema ei ela enam koos,“ räägib Lindmäe.

 Pane end lapse kingadesse

Lindmäe soovitab mõelda nagu laps ja mõista, et tema elukogemused ei ole võrreldavad meie omadega. Kui laps ei saa mõnest situatsioonist aru, siis täidab ta selle tühimiku oma fantaasiatega. Näiteks kui ta kuuleb ema-isa riidlemas, võib ta arvata, et tema on süüdi, sest ajas lõunalauas piimaklaasi ümber. „Soovitan vanematel mitte eeldada, et laps ei saa nagunii aru või laps ei kuule. Need on olukorrad, kus pealtnäha süvenenult mängiva lapse juures sõbrannaga oma eraelu probleeme arutatakse või vanemad tülitsevad öösel, arvates, et laps ei kuule. Kuulevad küll  ja muretsevad, mis ometi toimub.“

Seda, mis vajab selgitust, tuleb mõelda just lapse vanusest lähtudes. Väike laps võib vajada seletusi olukordadele, mis meie, täiskasvanute, jaoks on sageli ilmselged. Näiteks võib tekitada arusaamatust ja küsimusi lemmiklooma surm, sest see võib olla lapse esimene kokkupuude surmateemadega.

 Kuidas rääkida?

Keerulistest teemadest tuleb rääkida kindlasti nii, et lapsed ei tunneks omal vastutust suurte inimeste tunnete ees. „Selgita asju faktipõhiselt. Ütle, et keegi ei ole süüdi ema-isa lahkuminekus, vaid olukord on nüüd selline. Kirjelda, mida see muudatus elukorralduslikult kaasa toob. Kui lapse jaoks muutusi ei tule, siis räägi ka sellest. Kui lapsi aruteludesse kaasata, õpivad nad tulevikus ise konflikte lahendama. Kui aga mitte kaasata, hakkavad nad konfliktiolukordades vaikima,“ räägib Lindmäe. „Kõik lapse küsimused peavad saama vastuse. Pigem rääkida isegi rohkem kui liiga vähe. Selliseid koduseid teemasid ei olegi, mida ei peaks arutama.“

Ära valeta ega ilusta: ka väga valusatest teemadest peab rääkima nii, nagu need on. Kui näiteks lapse isa suri, ei tohiks isegi 3-aastasele valetada, et issi on pikal reisil ja tuleb kindlasti tagasi. Ei ole hea ka asju pisendada või vastupidi – liialt hirmutada. „Soovitan spetsialistilt või kas või internetist nõu otsida, kuidas rääkida keerulistest asjadest,“ ütleb Lindmäe.

 Karjumine kahjustab

On kodusid, kus karjumine käib justkui elu juurde ning probleeme lahendatakse häälekalt tülitsedes. Vanemad karjuvad üksteise ja laste peale. Lindmäe sõnul on karjumine viide, et inimene ei tule oma emotsioonide toime – ta sõna otseses mõttes ei oska olukorras mitte midagi muud teha kui karjuda. Tal justkui puuduks piduripedaal. „Karjumine kahjustab ümbritsevaid väga tugevalt. Hea uudis on aga see, et on olemas tehnikad, kuidas karjumisega seotud käitumismustreid muuta. Lihtsalt tuleb lõpetada vabanduste esitamine oma karjumisele,“ ütleb Lindmäe. „Esiteks tuleb tunnistada endale, et ei oskagi käituda eeskujuliku vanemana. Ega meist keegi ei oska, sest manuaali me ju lastekasvatamisel ette ei saa, vaid õpime koos lapse kasvamisega.“ Edasi saab juba otsida abi ja nõuandeid, kuidas oma tunnetega toime tulema õppida.

 Teismelisega suhtlemine

Teismelise toa uks võib olla kinni ja pealtnäha talle justkui ei lähekski korda pere siseelu, kuid Lindmäe sõnul ei ole see tavaliselt nii. Ei maksa eeldada, et nad on suured ja küll saavad ise kõigest aru või et neid üldse pereasjad ei huvita. „Teismelise sees on nagunii segadus, mis tingitud murrangulisest kasvuajast. Kui siia lisandub mure pereasjade pärast – vanemate lahutus, pere majanduslikud raskused, mõne pereliikme haigus vms – muutub teismelise niigi habras tasakaal veelgi hapramaks. Otsi mustreid, kuidas ta n-ö kätte saada. Näiteks kui ta on hommikul pahur, siis ei ole mõtet läheneda, et saada teada lihtsalt seda, kui halb ema olen,“ sõnab Lindmäe. „Mõni laps ei taha asjadest usalduslikult rääkida vanematega, kuid tal on turvavõrgustik või tugiisik – õpetaja, tädi, hea sõbranna. Väga hea, kui tal on selline turvainimene, kellega ta saab usalduslikult rääkida, aga hoiatan selle eest, et vanemad ei hakkaks uurima ja nuhkima, mis on nende vestluste sisu. Sellise tegevusega õõnestab vanem ainult suhet ja rikub ka lapse suhte usaldusisikuga.“

Kui inimesed tahavad lapsi, siis nad ka saavad neid

Eesti vaevleb sündimuskriisis, millele head ja kiiret lahendust ei paista. Põhjuste analüüsimisest ei piisa, need on meile teada. Me mõistame probleemi tõsidust, kuid ei ole suutnud saavutada nihet. Inimesed peavad tundma, et laste saamisel on mõte eelkõige neile endale ning alles seejärel ühiskonnale.

 

Oma ligi 30 aastase karjääri jooksul sotsiaaltöötajana olen täheldanud, et otsust lapsi saada pärsib eelkõige hirm hakkamasaamise ees. Kardetakse majanduslikku väljakutset, kuid samavõrd oluliseks peavad inimesed tugivõrgustiku puudumist ja tihtipeale lihtsalt ei usuta, et keskkond, kus täna elatakse, on piisavalt stabiilne, et lapsi saada.

Mitmed neist hirmudest on ühiskonnas üle forsseeritud ja neid on võimalik ja tulebki muuta. Palju oleneb tänaste otsustajate subjektiivsetest hoiakutest, kas neile personaalselt on oluline see, et Eestisse lapsi sünnib või mitte.

Haritumad noored sünnitavad vähem või lükkavad lapse saamist hilisemaks, kuna nende elu on lihtsalt nii huvitav. On võimalus reisida ja teha põnevaid asju ning kardetakse, et lapsed paneksid elu lukku. Vähem mõeldakse selle, mida laste saamise edasilükkamine ära võtab. Näiteks võimaluse oma lastega pikk ja tore elu koos elada.

Laste arvukus peres jääb kokkuvõttes väiksemaks, kuna esmasünnitajate vanus tõuseb – 2022. aastal oli esmasünnitaja keskmiselt 28,6-aastane ning füsioloogilistel põhjustel ei ole naistel võimalik sealt edasi nii palju lapsi sünnitada, kui nad ehk sooviksid. Kunstliku viljastamise teema on ka minu töös üha enam päevakorral, kuid sellega kaasneb naistel palju vaimseid pingeid.

 

Lasteta jäämine teeb õnnetuks

Otsuse taga üldse mitte lapsi saada on üldjuhul keskkond, mis vanemlust ei soosi. Kui soovime rohkem lapsi, tuleb muuta keskkonda – seda, mida me avalikult räägime, mis on kandvad sõnumid.

Sageli tuuakse põhjuseks, et pole leitud õiget kaaslast, kellega turvalist kodu luua. Inimestel on väga jäigad ootused partnerile või neid mõjutavad halvad kogemused lasepõlvest, mida oma lastele edasi anda ei soovita. Ei usuta piisavalt endasse ega oma võimekusse teha asju teistmoodi.

Samas, olles vaadanud otsa neile inimestele, kes teadlikult on otsustanud lapsi mitte saada või jõudnud vanusesse, kus lapsi ka soovi korral enam ei saa, siis üldjuhul on nad oma elus õnnetud. Vanemas eas koged puuduvat sidet lapsega hoopis teismoodi kui noorena oleks osanud arvata.

Suhemustreid on mõjutanud palju ka ajalugu. Nõukogude ajal oli peresid, kus omavahel räägiti, aga veelgi rohkem oli neid peresid, kus vaikiti, mis tekitas üldist usaldamatust. Kõige sagedasem põhjus, miks perekonnad lahku lähevad, seisnebki oskamatuses suhelda. Ootused on erinevad, laste kasvatamise põhimõtted erinevad, kuid sellest omavahel ei räägita.

Suhtlemist ei õpetata kahjuks ka koolis. Kui küsisin oma lapselt, millest perekonnaõpetuse tunnis räägitakse, siis esimese asjana ütles ta, et sellest, kuidas lahku minna! Aga tuleks rääkida hoopis sellest, kuidas armastusega hakkama saada – kuidas suhet hoida siis, kui kõhus on liblikad ja kuidas siis, kui tuleb argipäev, et esimene valik poleks suhte purunemine.

 

Kui tööandjad suhtuvad hoolivalt, sünnib rohkem lapsi

Ka tööturult eemale jäämine on naistele väljakutse. Uuringutes on välja tulnud, et vaimselt on see kõige raskem just kõrgharidusega ning varasemalt heal postisoonil olnud naistele, kes ootavad, et neid ka peale lapsepuhkust väärtustatakse. Kuigi seadus kohustab lapsepuhkusele läinud vanemale töökohta säilitama, see alati nii lähe.

Riik on lapsevanematele toeks, kuid olukorras, kus toetused on korra suuremad ja siis jälle väiksemad ning väärtustatakse selgelt kolme last rohkem kui üht-kaht, ei tekita see usaldust riigi vastu ega motiveeri järgmistele lastele mõtlema. Ja kuigi peretoetuste suhtes on ka üksjagu kriitikat, tuleks pigem mõelda, et kui madal sündimuse statistika vaataks meile vastu juhul, kui vanema- ja peretoetusi poleks olnud?

Aga mida saaks veel ära teha? Koolituste, tugigruppide ja rahaliste toetuste osas on meil rõhk selgelt erivajadustega laste vanematel, kuid ka tavalised vanemad vajaksid rohkem tuge ja kindlustunnet.

Vanemlusprogrammid, nagu need täna on olemas rasedatele, võiks olla senisest kättesaadavamad ning aitaks paljusid hirme maha võtta. Et emad või isad ei peaks peale lapse sündi foorumitest lugema, kuidas ikkagi last kasvatada ning muutunud oludes hakkama saada. Eriti siis, kui esimene laps on erivajadusega või lihtsalt n-ö „raske laps“ ja beebiiga on emale olnud kurnav, ei sünni otsust järgmist last sünnitada. Kokkuvõttes oleks igasugune vaimse tervise ennetustöö ka riigile soodsam  kui hilisem depressiooniravi.

Ka teenustele tuleks suuremat rõhku pöörata. Lahendamist vajavad nii lasteaiakohtade puudus kui kvalifitseeritud õpetajate probleem. Igakülgne huvihariduse toetamine on samuti äärmiselt oluline ja tugevdab usku kasvatuskeskkonda. Meil käivad koolibussid ja inimesed saavad ka maal elades haridust omandada, aga seejuures ei ole 50km kaugusel asuvas vallakeskuses toimuvad trenni ja huviringid siiski kõigile lastele ühtmoodi kättesaadavad.

Kui soovime sündimust suurendada, tuleks alustada sellest, et kaardistada, milline keskkond on lastele ja lapsevanematele turvaline ja toetav? Tahaks uskuda et asi läheb paremaks, aga nagu ma loo alguses ütlesin, kõik oleneb otsustajatest ja nende subjektiivsest seosest antud teemaga. Ka betooni valamine võib olla oluline, aga kes lõpuks nendes majades elab, kui lapsi juurde ei sünni?

https://tinyurl.com/34avw7v5

https://tinyurl.com/yc82hbzk