"Suhtlemine on kõige alus. Inimesel on olemas keel ja meel. Mulle tundub aga, et neid ei osata targalt kasutada," kirjutab nõustaja ja koolitaja, aastaid sotsiaalvaldkonnas töötanud saarlane Kairit Lindmäe.
Avaldatud Saarte Hääl 13.11.2019
Olen jälginud väga pikalt, kuidas inimesed suhtlevad. Lugenud selle kohta ja ise kogenud.
Lastega ei räägita piisavalt ja tulemuseks on erivajadusega laps, kellele
otsitakse abi spetsialistidelt, kes õpetaks lapse rääkima, suhtlema. Pärast
suurt armumist mees ja naine ei suhtle, ei räägi omavahel lahti pereväärtusi.
Tulemuseks on lahutus, katkised pered ja halvad suhted.
Tööandja ei suhtle kollektiiviga, alluvatega, vaid leiab võimaluse
töötajatest vabaneda, selle asemel, et kasutada ära nende potentsiaali.
Poliitikud ei räägi pärast valimisi ametisse saanuna enam valijatega sama
palju kui enne valimisi. Tulemuseks on rahulolematud valijad, kes ei tea,
millega nende valitud inimene tegeleb. Ja nii edasi ja nii edasi. Näiteid saab
tuua igast valdkonnast, sama muster on igas kollektiivis ja süsteemis. Kahju.
Oleme ju inimesed, looduse kroonid ja kõige targemad.
Otsused teise inimese eest
Mis siis valesti on? Sageli ei saada ise arugi, et probleemid tekivad just
mittesuhtlemisest. Üha enam on eelduslikku suhtlemist. Keegi nagu teab meie
eest ja isegi otsustab meie eest, ilma et oleksime omavahel suhelnud. Kõik
teevad oma otsused oma teadmiste, kogemuste ja harjumuste põhjal, aga need pole
samad, mis teistel inimestel. Iga inimene on eriline ja teistest erinev. Sageli
see aga unustatakse ja sealt tulenebki teiste eest otsustamine.
Otsustatakse lapse eest, tehakse valikuid temaga rääkimata, kuna
eeldatakse: laps vajab ju seda, mida minagi. Paarisuhtes surub jõulisem pool
teisele peale oma väärtused ja otsused, eeldades, et see on ka teisele poolele
vastuvõetav.
Tööandja eeldab, et tema on juba piisavalt probleemidest rääkinud, aga alluv
on rumal ega ole aru saanud. Poliitikud eeldavad, et valija on tark ning jälgib
iga päev kusagilt tema tööd ja tegemisi. Miks inimesed ei räägi, vaid eeldavad?
Aeg. Meil kõigil on seda 24 tundi ööpäevas. Ise otsustame, kuidas seda
kasutame ja kellega suhtleme.
Suhtlemine nõuab aega, pühendumist ja kohalolu. Suhtlemine vajab ka
eelnevat ettevalmistust ja teadmisi teise suhtluspoole ja teema kohta, mida
tahetakse jagada. Suhtlemise algatamiseks on mingi põhjus. Sageli aga
suheldakse kiirustades, pinnapealselt, tehes selle kõrval samal ajal midagi
muud. Ei pühenduta vestlusele, ei kuulata.
Lapsega suhtlemine nõuab aega – tunde ja tunde, et teda mõista, temast aru
saada ja teda suunata. Paarisuhte hoidmine nõuab aega, mehe ja naise omavahel
olemise aega, ühiste pereväärtuste kokkuleppimise aega.
Tööandja ja kollektiivi vaheline suhtlus nõuab aega, tööaega. Seda aga on
vähe, kuna kõigil on alati ülikiire ja vaja on kasumit teenida. Ei leita aega,
et olemasolevate töötajate tugevused välja selgitada, et nende potentsiaali ära
kasutada.
Poliitikutelt nõuab aega see, et kohtuda inimestega, kes nendesse kunagi
uskusid. Poliitikutel on aga kiire ja aega vähe.
Pigem rohkem kui vähem
Head inimesed, suhelge, rääkige – parem rohkem kui vähem. Ärge unustage
neid suhteid, mida olete kunagi algatanud. Hoidke oma suhtlusvõrgustikud
meeles. Kõik võimalused on olemas, tänu sotsiaalmeediale ja sidevahenditele.
Lisaks on endiselt olemas võimalus suhelda silmast silma, mis ei kao ehk niipea
kuhugi.
Unustagem eeldused. Küsigem, rääkigem, suhelgem. Ärgem unustagem teineteist. Vaikimine võib olla kuld, aga kõik pole ka kuld, mis hiilgab.
